Tsitaadid teemal raamat

Vähesed asjad jätavad lugejasse nii sügava jälje kui esimene raamat, mis tõeliselt südamesse läheb. Need esimesed kujutluspildid, nende sõnade kaja, mille arvame olevat ammu seljataha jätnud, saadavad meid terve  elu ning tahuvad meie mällu palee, kuhu me varem või hiljem jälle tagasi pöördume.

(“Tuule vari”, 2001)

Ikka olen unistanud sellest, et saaksin segamatult lugeda, saaksin lugeda nii palju, kui ise tahan. Nüüd näen, ma pole võimeline kuigi kaua lugema. Kui ma loen enamiku päevast, siis olen õhtuks tühi ja kurnatud. Lugemine kulutab mind, kirjapandud elud on teiste elud ja minu elu kuhtub nende varjus.

(“Sina, Matilda”, 2007)

Aga teiste inimeste ära antud raamatute hulk, mis inimene saab läbi lapata, ilma et tal paha hakkaks on piiratud. See on nagu ühes luuletuses, mida ma tean, kuidas sa istud ja raamatu läbi loed ja selle riiulile paned ja võib-olla, kuna elu on nii lühike, sured sa enne, kui selle raamatu uuesti lahti teed, ja selle leheküljed, selle ainulised leheküljed on riiuli peal raamatu sees lukus ja ei pruugi enam kunagi valgust näha. Ja sellepärast pidin ma poest ära minema, sest mees, kelle oma pood oli, vaatas mind imelikult, sest ma tegin seda, mida ma selle hulluks ajava luuletuse pärast ikka kõigis raamatupoodides teen: võtan raamatu riiulilt ja keeran lahti, et kõik leheküljed valgust näeksid, ja panen selle tagasi, võtan riiulist järgmise ja teen sedasama.

(“Tüdruk kohtab poissi”, 2007)

Vanad raamatud nagu vanad riidedki on inimese mõõt. Võtad kätte viisteist aastat tagasi loetud raamatu või ajad selga vana palitu ja vaatad, kas oled neist välja kasvanud või on need sulle jäänud. Kas nad kõnelevad veel sinuga, kas sa oled neis sina ise. Neile, kelle elu läheb mühinal edasi, on mõlemad võõraks jäänud.

(“Elu sumedusest”, 2009)

Loetud raamatu mõnu hoiame me enamasti kiivalt saladuses – kas sellepärast, et ei leia selles kõneainet, või siis sellepärast, et enne, kui võime selle kohta midagi öelda, tuleb lasta ajal selle kallal oma sulnis destilleerimistöö teha.

(“Nagu romaan”, 1992)

Ära kunagi loe raamatut, mis on vähemalt aasta vana.

(“Society and Solitude: Books”, 1870)