Tsitaadid teemal raamat

Mitte ealeski polnud ma tundnud, et üks lugu mind niiviisi vangistab, ahvatleb ning endasse haarab, nagu selle raamatu puhul. Seni ei teadnud ma, mida tähendab lugemist nautida, avada uksi, mis su hinges avanevad, anduda kujutlusvõimele ning keele ja loomingu ilule ja salapärale. See on varjude maailm ja salapära, mis on harvaesinev hüve. See raamat õpetas mulle, et lugemine suudab panna mind jõulisemalt elama, anda mulle tagasi nägemise, mille olin kaotanud.

(“Tuule vari”, 2001)

Ikka olen unistanud sellest, et saaksin segamatult lugeda, saaksin lugeda nii palju, kui ise tahan. Nüüd näen, ma pole võimeline kuigi kaua lugema. Kui ma loen enamiku päevast, siis olen õhtuks tühi ja kurnatud. Lugemine kulutab mind, kirjapandud elud on teiste elud ja minu elu kuhtub nende varjus.

(“Sina, Matilda”, 2007)

Sageli avastan end juurdlemas, kuidas tema seda raamatut luges, mis teda köitis, mis tüütas. Peaaegu soovin, et ta oleks teinud märkmeid ja kriipsutanud sõnu alla, siis saanuks lugeda korraga kahte lugemist, tema ja enda oma.

(“Sina, Matilda”, 2007)

Aga teiste inimeste ära antud raamatute hulk, mis inimene saab läbi lapata, ilma et tal paha hakkaks on piiratud. See on nagu ühes luuletuses, mida ma tean, kuidas sa istud ja raamatu läbi loed ja selle riiulile paned ja võib-olla, kuna elu on nii lühike, sured sa enne, kui selle raamatu uuesti lahti teed, ja selle leheküljed, selle ainulised leheküljed on riiuli peal raamatu sees lukus ja ei pruugi enam kunagi valgust näha. Ja sellepärast pidin ma poest ära minema, sest mees, kelle oma pood oli, vaatas mind imelikult, sest ma tegin seda, mida ma selle hulluks ajava luuletuse pärast ikka kõigis raamatupoodides teen: võtan raamatu riiulilt ja keeran lahti, et kõik leheküljed valgust näeksid, ja panen selle tagasi, võtan riiulist järgmise ja teen sedasama.

(“Tüdruk kohtab poissi”, 2007)

Vanad raamatud nagu vanad riidedki on inimese mõõt. Võtad kätte viisteist aastat tagasi loetud raamatu või ajad selga vana palitu ja vaatad, kas oled neist välja kasvanud või on need sulle jäänud. Kas nad kõnelevad veel sinuga, kas sa oled neis sina ise. Neile, kelle elu läheb mühinal edasi, on mõlemad võõraks jäänud.

(“Elu sumedusest”, 2009)

Elu on liiga raske mäletseda ja seedida, sellepärast mäletsetakse raamatuid. Elu võib ainult elada.

(“Ma armastasin sakslast”, 1935)