John Keats

Igat liiki kunsti teeb täiuslikuks ilu ja tõe valgus, mille paistel kõik ebameeldiv muutub olematuks.

(Kiri vendadele, 1817)

On ilu igikestva rõõmu läte,
Ta armsus kasvab ega lõpe,
ei iial olematuks muutu,
tal varuks lehtla mõnus vaikus
ja magus uni, unenäod ja tervis, meelerahu.

(“Endymion”, 1818)

“Ilu on tõde ja tõde on ilus,” — see on kõik,
mida me siin maailmas teame ja teadma peame.

(“Ode on a Grecian Urn”, c. 1819)

Luule ei peaks üllatama ebatavalisuse, vaid elegantse liialdusega; rabama lugejat tema enda salamõtete sõnastamisega ning ülenduma mälestuseks.

(Kiri)

Luule lõputu valguse lättest,
ta võimsatest kätest
laisalt hoovamas väge.

(Kiri)

Pimesi kuulan, nii mõnigi kord
armumas sinusse, muretu Surm.

(“Ode to a Nightingale”, 1818)