Artur Alliksaar

Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

(Luuletus “Aeg”, 1964)

Kas elu on naljakalt tõsine või tõsiselt naljakas?
Kumb oleks õigem, — kas mõttetult leegitseda
                                                                     või leegitult mõtiskleda.

(Luuletus “Alternatiive”)

Et väiksed sõnad säiliksid, on vaja toredat marmorit.
Suuri sõnu säilitab õhkki.

(Luuletus “Et südamed sünniksid uuesti, metalline taevas taustaks”, 1968)

Elame maailmas, mille mõistmiseks on tarvis
                     palju enamat kui aru. [—]
Otsides tõde lammutasime poole laotust ja viskasime laiali
                     virmaliste virnu.

(Luuletus “Morbiidseid maastikke”)

Oleme tilisevad
kuljused mastide vahel,
hõiskaval narridelaeval,
laeval, mis kihutab hukku.

(Luuletus “Neli etüüdi”)

Kas sinugi laubal on kurvastuse kurrud?
Arvasin, et murdjasüda ei oska mures olla...
Küllap oli sinugi õitsemisi, mis ei õigustanud, ja kirgi, mis kustusid kohe või jäid kiratsema. Armuheitmatud on nende armid.

(Luuletus “Sõnad sinule, surm, suurele vaikusele ja iseendale”)