Tsitaadid teemal õnn

Raamatukogus oli üks köide Hollandi kohta. Seal olid põnevad välismaised nimed ja võõrapäraste linnade ja laevade pildid. See tegi nii õnnelikuks.

(“Kunstniku noorpõlveportree”, 1916)

Mäletasin vaid, et ta armastab mind, et ta tahab mind, et ma kuulun talle.

(“Koidukuma”, 2008)

Õnnelikud on need, kes on surnud isamaa eest.

Peaaegu terve elu olin oodanud temalt väiksemaid ja täidetavamaid soove kui see – ainus ja kõikealistav: et ma oleksin igal hetkel õnne tipul.

(“Kodu maailma lõpus”, 1990)

Muidugi, kuna me kord juba nii oleme loodud, et võrdleme kõike enesega ja ennast kõigega, siis peitub õnn või viletsus asjades, millega me ennast kõrvutame, sel puhul aga pole midagi ohtlikumat kui üksindus.

(“Noore Wertheri kannatused”, 1774)

Hea meelega ostaksin natukese õnne, kui oleks mõni koht, kus seda müüakse.

(“Vanamees ja meri”, 1952)