Õnn
Michael Cunningham (1952-)
Ameerika Ühendriikide kirjanik
Peaaegu terve elu olin oodanud temalt väiksemaid ja täidetavamaid soove kui see – ainus ja kõikealistav: et ma oleksin igal hetkel õnne tipul.
(“Kodu maailma lõpus”, 1990)
Stephenie Meyer (1973-)
ameerika kirjanik
Mäletasin vaid, et ta armastab mind, et ta tahab mind, et ma kuulun talle.
(“Koidukuma”, 2008)
Meil mõlemal on need, kelleta me ei suuda elada.
Jeanette Winterson (1959-)
inglise kirjanik
Õnn on isepärane. Õnnetus on üldistus. Inimesed teavad tavaliselt väga täpselt, miks nad õnnelikud on. Väga harva teavad nad, miks nad on õnnetud.
(“Kehale kirjutatud”, 1992)
August Gailit (1891-1960)
eesti kirjanik
Õnnelikud on need, kes on surnud isamaa eest.
Terry Pratchett (1948-2015)
inglise ulmekirjanik
Õige on olla õnnelik selle üle, mis sul on. Aga kõigepealt peab olema midagi, mille üle õnnelik olla. Pole mõtet olla õnnelik selle üle, et sul midagi ei ole.
(“Orikavana”, 1996)
Jevgeni Zamjatin (1884-1937)
vene kirjanik
Milline absurd — tahta valu. Kes siis ei teaks, et valuaistinguga seotud ehk miinusmärgiga liidetavad vähendavad seda summat, mida nimetame õnneks.
(“Meie”, 1924)
Arvo Valton (1935-)
Kui oled kindel, et sul praegu kohe ja siinsamas ei ole üldse õnne, siis ei ole sul seda ka mujal ja tulevikus...
(“Meenutused eikuhugi”, 1987)
James Joyce (1882-1941)
iiri kirjanik ja luuletaja
Raamatukogus oli üks köide Hollandi kohta. Seal olid põnevad välismaised nimed ja võõrapäraste linnade ja laevade pildid. See tegi nii õnnelikuks.
(“Kunstniku noorpõlveportree”, 1916)
Johann Wolfgang von Goethe (1749-1832)
saksa luuletaja ja näitekirjanik
Muidugi, kuna me kord juba nii oleme loodud, et võrdleme kõike enesega ja ennast kõigega, siis peitub õnn või viletsus asjades, millega me ennast kõrvutame, sel puhul aga pole midagi ohtlikumat kui üksindus.
(“Noore Wertheri kannatused”, 1774)
Voldemar Panso (1920-1977)
eesti lavastaja, näitleja, teatripedagoog ja teatriteadlane
Õnn ei saa olla igavene. Õnnele peab midagi eelnema ja midagi järgenama. Pidev saab olla ainult taotlus õnnele, mis iseenesest on vaid õnnetuste katkendlik ahel.
(“Portreed minus ja minu ümber”, 1975)
Fjodor Dostojevski (1821-1881)
Inimene ei sünni õnne jaoks. Inimene teenib oma õnne ära, ja seda alati kannatamise hinnaga.
