Õnn
Jean-Jacques Rousseau (1712-1778)
šveitsi päritolu prantsuse filosoof
Tõelise õnne allikas asub meis eneses ja inimeste võimuses pole teha õnnetuks seda, kes ise tahab olla õnnelik.
(“Üksildase uitaja mõtisklused”, 1778)
Leopold von Ranke (1795-1886)
saksa ajaloolane, keda peetakse ka moodsa ajalooteaduse isaks
Kõige õnnelikum aeg inimkonna jaoks on tühjad lehed ajalooraamatus.
Jeanette Winterson (1959-)
inglise kirjanik
Ma olin õnnelik, kuid õnn on täiskasvanute sõna. Lapse käest ei pea õnne kohta küsima, seda on näha. Nad kas on õnnelikud või ei ole. Täiskasvanud kõnelevad õnnelik-olemisest, sest enamasti nad pole seda. Õnnest rääkimine aga on nagu tuule püüdmine. Palju lihtsam on sel lasta endasse valguda.
(“Kirg”, 1987)
Seneca, noorem (u 4 eKr-u 65 pKr)
rooma filosoof
Õnn on see, kui ettevalmistus kohtab võimalust.
Herbert Spencer (1820-1903)
inglise filosoof
Keegi ei saa olla täiesti vaba, kuni kõik pole vabad; keegi ei saa olla täiesti moraalne, kuni kõik pole moraalsed; keegi ei saa olla täiesti õnnelik, kuni kõik pole õnnelikud.
(“Social Statics”, 1851)
Iris Murdoch (1919-1999)
iiri päritolu inglise kirjanik
Üheks õnneliku elu saladuseks on pidevad väikesed naudingud ja kui mõned neist on odavad ja kergesti hangitud, siis seda parem.
(“Meri, meri”, 1996)
H. Jackson Brown, Jr.
ameerika kirjanik
Inimesed otsivad rahuldust ja õnne eri paigust. See, et nad pole sinuga ühel teel, ei tähenda, et nad on eksinud.
André Gide (1869-1951)
prantsuse kirjanik; Nobeli kirjandusauhinna laureaat 1947
Me ei tunne oma õnne tihtilugu vaid seetõttu ära, et ta ilmutab end teistsugusel kujul, kui olime oodanud.
(“Surra, et elada”)
Paulo Coelho (1947-)
brasiilia lüürik ja romaanikirjanik
Niisiis, kui me lepime tõsiasjaga, et Jumal on loonud meid õnnelikuks, tuleb meil endale tunnistada, et kõik, mis tekitab meis kurbust ja meeleheidet, on meie endi süü.
(“Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin”, 1994)
Fred Jüssi (1935-)
eesti zooloog ja loodusfotograaf
Ma arvan, et ma olen õnnelik inimene. On inimesi, kes on olemuslikult õnnelikud, aga vahel on nad ka õnnetud. Ja siis on teised, kes on aina õnnetud, aga vahel ka õnnelikud.
Arthur Schopenhauer (1788-1860)
saksa filosoof
Meis endis peituv õnne põhjus on suurem olukordadest johtuvast.
Victor Hugo (1802-1885)
prantsuse romaanikirjanik ja luuletaja
Inimene hakkab langema, veereb allamäge, valgub laiali, isegi variseb kokku — ja seda iseeneselegi peaaegu märkamatult. Tõsi küll, kõik see lõpeb kord ärkamisega, kuid alati liiga hilja. Vahepeal näib ta aga olevat ükskõikne mängu suhtes, mida mängivad omavahel tema õnn ja õnnetus. Ta ise on panus selles mängus, kuid ta jälgib partiid täieliku ükskõiksusega.
(“Hüljatud”, 1862)
