eesti lavastaja, näitleja, teatripedagoog ja teatriteadlane
Kuidas me linnades üksteisest mööda elame, kaugeks ja üksikuks kipume jääma, kuigi oleme litsutud ühte trammivagunisse või ühte kaubamajasse. Ma ei tea ega tunne neid, kes elavad samal koridoril, rääkimata neist, kellega elame sama katuse all. Me tunneme inimesi rohkem aukraadi kui iseloomu järgi, me laseme end petta sellest, mida inimene oskab, ega märka seda, mis inimene on.
Ka andekaim inimene kaotab originaalsuse hirmust olla mitteoriginaalne.
Õnn ei saa olla igavene. Õnnele peab midagi eelnema ja midagi järgenama. Pidev saab olla ainult taotlus õnnele, mis iseenesest on vaid õnnetuste katkendlik ahel.
(“Portreed minus ja minu ümber”, 1975)
Kõige raskem on õnne ära tunda. Õnn on enamasti tagantjärele tuntav nagu noorus, tervis või mõnikord ka armastus.
Pisiasjus võib juhus vempe mängida, suur õnn on enda teha. Usun, et kadeda õnn pole õnn, nagu kahjurõõm pole rõõm ega mahalöömine pole võit.
Kui pole õiget vaimu ega usku, ei aita õige siltki; õige vaimu ja usu tunned ära ka vale sildi tagant.
Parem kirkalt elus läbi põleda kui keskpäraselt end elust läbi vedada.
