James Joyce

Kunst on mõistliku ja mõistetava ohverdamine maitseka lõpptulemuse nimel.

(“Kunstniku noorpõlveportree”, 1916)

Jõuluvaheaeg oli veel väga kaugel: aga ükskord pidi see ikka tulema, sest maa käis kogu aeg ringi.

(“Kunstniku noorpõlveportree”, 1916)

Nägu ja hääl kadusid. Palus andeks, sest kartis. Kartis, et on mõni haigus. Taimedel on tihti kasvud, kasvaja on haigusliik: või vastupidi. See tundus nii ammu, kui ta seal mänguväljakul õhtuvalguses oma eajao äärel tasapisi ringi hiilis ja potsakas lind madalalt läbi halli valguse lendas. Katedraalis põlesid tuled. Seal maeti Wolsey`t.

(“Kunstniku noorpõlveportree”, 1916)

Hobusekusi ja määrdunud õled, mõtles ta. Hingamiseks hea lõhn — rahustab südant. Mu süda on nüüd täiesti rahulik. Ma võin tagasi minna.

(“Kunstniku noorpõlveportree”, 1916)

Ei elu ega noorus liigutanud temas, nagu oli liigutanud neis. Ei olnud ta tundnud teistega seltsimise lõbu ega toore meheliku tervise jõudu ega pojalikku austust. Miski peale külma ja julma ja armastuseta himu ei liigutanud tema hinges. Tema lapsepõlv oli surnud või kadunud, ja koos sellega ka lihtsateks rõõmudeks võimeline hing, ning nüüd triivis ta kesk elu nagu aher ja õõnes kuu.

(“Kunstniku noorpõlveportree”, 1916)

Teatav uhkus, teatav aukartus takistasid teda pakkumast Jumalale ühtainsamat õhtupalvetki, ehkki ta teadis, et Jumala võimuses on võtta temalt elu une ajal ja paisata ta hinge põrgusse, enne kui ta jõuaks armugi paluda. Patuuhkus ja see armastuseta jumalakartus veensid teda üleastumise sellises ränkuses, et mitte mingi võlts auavaldus Kõikenägijale ja Kõiketeadjale ei saanud seda tervenisti või osaliseltki heastada.

(“Kunstniku noorpõlveportree”, 1916)