Nikolai Baturin

Kui mu tulek sesse kõrvepaika oli minu enese jaoks uudne ja üllatav, siis loodus ei teinud sellest väljagi. Ta oli juba näinud enda taustal inimesi ja ma ei paistnud talle neist parem ega halvem. Looduse ükskõiksus ei ole solvav.

(“Karu süda”, 1989)

Ma ei lugenud midagi, ainult õppisin: iga öö taevast ja igast oma päevast. Nii et kaks raamatut mul ikkagi oli. Aga siiski ei tahtnud ma kuuluda tähtede hulka, et olla lähemal taevale, vaid kuuluda puude hulka, et olla lähemal inimestele.

(“Karu süda”, 1989)

Mõistmine on andestus.

(“Mu ööde päevik”, 1986)

Aastaajad vahetusid väärikalt nagu väsinud juhid karja ees.

(“Karu süda”, 1989)

Tuleviku sõdades saavad kuulsaks need, kes vähem tapavad.

(“Karu süda”, 1989)

Kui mul on valida, siis ennem, et lämbuda julmuses, jään ma armastuse rusude alla.

(“Karu süda”, 1989)