saksa kirjanik, luuletaja ja kunstnik
Paljud pühakud olid alguses suured patused, ka patt võib olla tee pühadusele, patt ja pahe.
(“Stepihunt”, 1927)
/--/igasugune kõrgem huumor algab sellest, et omaenda isikut enam tõsiselt ei võeta.
Õppige seda tõsiselt võtma, mis on tõsiselt võtmist väärt, ja muu üle naerma!
Kahju oli nüüdsest ja tänasest, kõigist neist loendamatuist tundidest ja päevadest, mis mul kaduma läksid, mida ma ainult kannatasin, mis ei toonud ei kingitusi ega vapustusi.
Ja ka kõige õnnetumas elus on omad päikesepäevad ning keset liiva ja kivirähka omad väikesed õnnelilled.
Igal inimliigil on omad tunnused, oma signatuur, igaühel neist on omad voorused ja pahed, igaühel oma surmapatt.
Kusagil hingesopis teab igaüks vägagi hästi, et enesetapp on küll väljapääs, kuid siiski üksnes hädine ja reeglitevastane hädaväljapääs, et tegelikult on õilsam ja ilusam lasta end elu enda poolt võita ja selili panna kui seda oma käega teha.
Kõik see oli alati olemas olnud, aga tema polnud seda näinud, teda polnud siin. Nüüd oli ta siin, siin oli tema koht. Läbi tema silmade voolasid valgus ja vari, läbi tema südame tähed ja kuu.
(“Siddhartha”, 1922)
Kõik on tänulikud, kuigi neil endil oleks õigus tänule. Kõik on alandlikud, kõik tahaksid meeleldi sõbrad olla, meeleldi kuuletuda, vähe mõelda. Inimesed on kui lapsed.
Deemonite abiga ei saavuta midagi, ei olegi mingeid deemoneid. Igaüks võib võluda, igaüks võib oma eesmärgile mõelda, kui ta oskab oodata, kui ta oskab paastuda.
On selge, et see nõrk ja arglik olend ei saa elus püsida, eksisteerigu ta ükskõik kui suurel arvul, et tänu nendele omadustele ei saa ta mängida maailmas mingit muud osa kui lamakarja vabalt ringihulkuvate huntide seas.
Tõeliselt pole aga ükski, isegi mitte kõige naiivsem mina mingi tervik, vaid ülimalt mitmekesine maailm, väike tähistaevas, vormide, astmete ja seisundite, pärilikkuste ja võimalikkuste kaos.
