saksa kirjanik, luuletaja ja kunstnik
Võitlus surma vastu, on alati kaunis, õilis, imeteldav ja auväärne asi, niisiis ka võitlus sõja vastu.
(“Stepihunt”, 1927)
Te olete kahtlemata selle peale tulnud, et aja ületamine, tõelusest pääsemine, või mis nime te oma igatsusele ka annaksite, ei tähenda midagi muud kui soovi vabaneda oma niinimetatud isiksusest.
Kui kogu inimkond välja sureks ja järele jääks üksainus pisutki andekas laps, kes pole saanud mingit õpetust, siis taastaks see laps peagi kõik asjad nende endisel kujul, ta suudaks uuesti luua kõik: jumalad, deemonid, paradiisid, käsud, keelud, vanad ja uued testamendid.
(“Demian”, 1919)
/--/igasugune kõrgem huumor algab sellest, et omaenda isikut enam tõsiselt ei võeta.
Kahju oli nüüdsest ja tänasest, kõigist neist loendamatuist tundidest ja päevadest, mis mul kaduma läksid, mida ma ainult kannatasin, mis ei toonud ei kingitusi ega vapustusi.
Kõik see oli alati olemas olnud, aga tema polnud seda näinud, teda polnud siin. Nüüd oli ta siin, siin oli tema koht. Läbi tema silmade voolasid valgus ja vari, läbi tema südame tähed ja kuu.
(“Siddhartha”, 1922)
Deemonite abiga ei saavuta midagi, ei olegi mingeid deemoneid. Igaüks võib võluda, igaüks võib oma eesmärgile mõelda, kui ta oskab oodata, kui ta oskab paastuda.
Igal ajal, igal kultuuril, igal moraalil ja traditsioonil on oma stiil, on oma vastav õrnus ja karmus, ilu ja julmus, ta peab endastmõistetavaks teatavaid kannatusi ja talub kannatlikult teatavaid pahesid.
Igal inimliigil on omad tunnused, oma signatuur, igaühel neist on omad voorused ja pahed, igaühel oma surmapatt.
Igavikus pole aga mingit aega: igavik on üsknes silmapilk, sa näed, just paras ühe nalja jaoks.
Iga tugev inimene saavutab eksimatult selle, mida tõeline tung tal otsida käsib.
On selge, et see nõrk ja arglik olend ei saa elus püsida, eksisteerigu ta ükskõik kui suurel arvul, et tänu nendele omadustele ei saa ta mängida maailmas mingit muud osa kui lamakarja vabalt ringihulkuvate huntide seas.