saksa kirjanik, luuletaja ja kunstnik
Kusagil hingesopis teab igaüks vägagi hästi, et enesetapp on küll väljapääs, kuid siiski üksnes hädine ja reeglitevastane hädaväljapääs, et tegelikult on õilsam ja ilusam lasta end elu enda poolt võita ja selili panna kui seda oma käega teha.
(“Stepihunt”, 1927)
Inimene pole ju mingi kindel ega püsiv vorm, pigem on ta katse ja üleminek, ei midagi muud kui kitsas ja riskantne sild looduse ja vaimu vahel.
Kehaliselt on iga inimene tervik, hingeliselt mitte kunagi.
Tõeliselt pole aga ükski, isegi mitte kõige naiivsem mina mingi tervik, vaid ülimalt mitmekesine maailm, väike tähistaevas, vormide, astmete ja seisundite, pärilikkuste ja võimalikkuste kaos.
Pole hea, kui inimkond oma aru üle pingutab ja püüab mõistuse abil asju korraldada, mis pole veel mõistusele üldse kättesaadavad.
Rind, keha, on küll alati üks, seal elavaid hingi pole aga mitte kaks või viis, vaid lugematu arv; inimene on sajast koorest koosnev sibul, paljudest lõngadest põimitud kude.