saksa kirjanik, luuletaja ja kunstnik
Rind, keha, on küll alati üks, seal elavaid hingi pole aga mitte kaks või viis, vaid lugematu arv; inimene on sajast koorest koosnev sibul, paljudest lõngadest põimitud kude.
(“Stepihunt”, 1927)
Igavikus pole aga mingit aega: igavik on üsknes silmapilk, sa näed, just paras ühe nalja jaoks.
Võitlus surma vastu, on alati kaunis, õilis, imeteldav ja auväärne asi, niisiis ka võitlus sõja vastu.
Alati on ju selliseid inimesi, kes nõuavad elult ülimat ja ei suuda leppida tema totruse ja toorusega.
Igavikku kuulub ka iga ehtsa teo peegeldus, iga tõelise tunde jõud, ka siis, kui keegi neid ei tea ega näe ega kirjuta üles ega talleta tulevastele põlvedele. Igavikus pole järelpõlvi, on üksnes kaaspõlv.
/---/inimene koosneb suurest hulgast hingedest, väga paljudest minadest.
