eesti kirjanik
Selleks käiaksegi välismaal, et tunda kui palju on koduses elus seda hubast, harjunut, turvalist, kui magus on tegelikult meie igapäevane leib.
(“Flandria päevik”, 2007)
Vaimne pole midagi lisaks, midagi muuseas, mingi elu kaunistus või eneseabi, mis kuskil viimasel kursusel ära õpitakse. See on elu, mida elatakse sünnist saati. See ongi meie vaimne elu. Seda ei saa kõrvalt juurde võtta. Veel üks inetu moodne eksitus! Kogu see vaimsus. See paljuneb viimasel ajal nagu hallitus või mädanik. Kõik on kuidagi vaimsed. Aga kuidagi valesti.
Seni kui me elame, me ei tea ju õieti, mis meid elus hoiab. Ja kui enam ei ela, siis see meid enam vist ei huvita.
Ma olen aru saanud, et iha, “sugukire”, nagu vanasti öeldi, objektiks võib inimese puhul olla ükskõik kes või mis. Ja alati avastab inimene, kui ta on selle objekti vallutanud, kätte saanud, sõna otseses ja kaudses mõttes, et see on tühi (objekt, mitte tingimata käsi), et iha viib ta sellest läbi, tühjusesse, eikuhugi. Mõnede arvates iseenda juurde. Aga see teeb sama välja. Sama hästi võiks öelda, tähtede taha, maailmaruumi, Jumala juurde ja isegi sealt veel edasi, sest needki on kõik tühjad, kui mängus on iha.
Piirangud, mida me kardame, tasuvad nii mõnigi kord ära, kinkides midagi sellist, millele me ilma nendeta, vabalt valides, see tähendab, oma harjumuste mustrit jälgides kunagi ei satuks.
Vanad majad on natuke nagu vanad inimesed, tihti tüütud, aga kui tuleb selline eriline hetk, kui nad millegi üle ei kaeba, kui miski neid ei sega ja kui neile meenub, kui nad muutuvad oma elu rahulikuks jutustuseks, siis on neil korraga palju pakkuda. See hetk tuleb lihtsalt ära oodata, selle saabumist ei saa kiirendada. Ja kui ta on, tuleb kohal olla, midagi muud pole vaja teha.
Maapealsed paradiisid on ristirahva jaoks keelatud, need tuleb hävitada, need ei tohi konkureerida sellega, mida keegi näinud ei ole.
Mida vähem kulutad ja tarbid, seda vabam oled, selles pole kahtlust. Mateeria on igal juhul orjastav. Kulutamine on sõltuvus, nagu viin või kohv. Mida vähem sõltuvusi, seda vabam, kas pole siis nii?
Kõike on ju olnud, pole midagi, mis juhtub, mida juba poleks olnud. Kõik tuleb tagasi. Ja läheb tagasi. See on hea.
Raamatutest ei saanud ma midagi aru ja häbenesin seda tunnistada, muudkui lugesin ja lugesin, aga seal polnud muud kui sõnad.
Huvitav, et umbes aasta aega, ma arvan, pole mul kordagi tulnud pähe enesetapukujutlust. Veel ühe harjumuse surm. Ja halva harjumuse. Sest surelikud nad on, kuigi paistavad olema visamad kui kõik muu ja kuigi elu paistabki neist koosnevat. Ja ehk koosnebki. Kaob viimane harjumus, harjumus hingata, ja polegi enam.
Fatigue. See tuleb sellest, kui elad vale elu, muust millestki. Vale elu väsitab.
