Emil Tode

Kõik need esimesed asjad on need, mis inimestel läbi aegade on aidanud edasi elada. Sest nad pole mitte esimesed, vaid kümne ja saja tuhande esimesed. Nad kinnitavad, et kõik kordub, et pole vaja muretseda, kõik pöördub alati tagasi. Kuumus lõpeb ja külm lõpeb, udu hajub ja põua järel tuleb vihm. Elu järel elu.

(“Flandria päevik”, 2007)

Meil on hirm, sest meil on nii palju. Või meile tundub, et meil on nii palju, tähendab, on nii palju kaotada. Või paljust pääseda?

(“Flandria päevik”, 2007)

Kui pole reaalset ohtu, tuleb luua oht, mida karta. Muidu tuleb depressioon.

(“Flandria päevik”, 2007)

Me peaksime elama vaikses õnneuimas, nagu jumalad. Aga me elame vaikses hirmus, nagu need budistlikud jumalad, kes on küll võimsad, aga ometi piiratud, haletsusväärsed, inimesest alamad, sest neil puudub üks: võime mõista, vabaneda.

(“Flandria päevik”, 2007)

Mehed pole rumalamad kui naised, aga on aremad, sellepärast nad kipuvadki, eriti teatud eas, kolmekümnendates aastates, klammerduma mõne pühakirja külge.

(“Flandria päevik”, 2007)

Võib-olla on iga inimese jaoks oma raamat olemas ja teisi tal polegi vaja lugeda, niikuinii ei mõista.

(“Flandria päevik”, 2007)