eesti kirjanik
Tegelikult ei saa midagi uuesti teha, aga pool elu me elame selles illusioonis, et saab. Et kõike jõuab veel. Aga kõike saab teha täpselt ühe korra, isegi kõige korduvamaid tegevusi. Sa ainult arvad, et homme jälle. Sa ainult uinutad sellega oma valvsust.
(“Flandria päevik”, 2007)
Esimese poole elus sa harjutad ennast eluga, klammerdudes oma surma külge, justkui oleks see pääsetee, ja teise poole harjutad ennast oma surmaga, klammerdudes elu külge, nagu oleks pääsetee seal.
Leplikkus on muidugi ainuvõimalik mõistlik hoiak elu suhtes. Elul on meile ikka rohkem öelda kui meil elule. Aga mina ei läbe tal tihtipeale rääkida lasta. […] Elu on nii aeglase jutuga.
Võib valetada, aga tuleb järgida oma stiili, see on poliitiline ausus. Patt stiili vastu on seal kõige rängem patt.
Ükski näitleja ei suuda mängida nii tüüpiliselt, kui mängisid need pärisinimesed oma pärisosi. Sest ilmselt ongi inimesed oma eludes ja pärisrollides veel palju tüüpilisemad, veel palju karakteersemad kui ükski kunst neid kujutada julgeb, sest kunstis see paistaks kunstlik, ebatõeline.
Kohus ongi elu mõttetuse ja lameduse mõtestamiseks, sellele mingigi vertikaalse telje andmiseks, kuritöö (mis on lihtsalt üks totter tegu) pühitsemiseks.
Raamatuid ei tohi iga inimese kätte anda, õiget raamatut peab õige inimene lugema, muidu võivad asjad segamini minna.
Ma mõtlen, on elus üks aeg, kui sa loed raamatuid. Aga see võiks viia su aega, kui sa neid enam ei loe. Sest muidu see on ju ilmaaegu. Kui sa pead sinna aina lisama ja lisama, siis see on ju nagu sõelapõhi. Sa loed, mitte selleks, et teadmisi koguda, vaid selleks, et aru saada. Et välimine teadmine ja sisemine olek kokku jookseksid, resonantsi läheksid. Siis ei tohiks raamatuid enam vaja olla, siis see peaks juba ise edasi töötama. Või kui sa siis veel loedki, ja miks mitte, siis on see nagu palveveski keerutamine. See ei vii kuhugi, see toob su paremal juhul siiasamasse, kus sa oled.
Maailma ilu peibutab ennast puruks lööma.
(“Piiririik”, 1993)
Päevane uinak on nagu arvuti restart, mis failid korda paneb, su personal settings’i üle vaatab ja salvestab.
(“Raadio”, 2002)
Sellega, et on valge ja soe, harjub otsekohe, sellega, et on külm ja pime, ei harju mitte kunagi.
Me unustame, et ka meie armastatul on plaanid. Ideaalil ei tohi olla plaane, ta peab olema nagu marmorkuju.
