eesti kirjanik
Mõnikord on kõige lihtsam võimalik lahendus nii käeulatuses, et selle proovimist lükkad ebateadlikult aina edasi, katsudes visalt muudkui keerulisemaid, kaugemaid teid.
(“Raadio”, 2002)
Mõnikord, eriti ootamatus situatsioonis, väljendab nägu vastupidiseid tundeid tegelikele.
Suures linnas on igaüks oma isikliku hullusega natuke vähem üksi kui väikses kohas, ta võib selle natuke vabamalt välja arendada, paista niisiis rohkem sellena, kes ta on, kui sellena, kes kõik on.
On vist tõesti nii, et iga asi muutub äärmusesse jõudes iseenda vastandiks.
Sest õnneks on olemas unustus ja õnneks on see inimese põhiseisund. Õnneks läheb peaaegu kõik meelest ära. Muidu me lämbuksime.
Kunagi ei tohi pidama jääda neisse paikadesse, mis sind ahvatlevad – kus luurab maailma ilu, et sind oma säravasse võrku püüda. Neist kohtadest tohib vaid mööda või läbi minna, ükskõikset nägu tehes. Niipea, kui peatud, oled kadunud laps. Siis tea, et vitsad on juba soolas, sa oled ahvatlusele järele andnud ja ahvatlus on ikka ahvatlus kuritööle, maailma ilu peibutab ennast puruks lööma.
(“Piiririik”, 1993)
“Jah, lootmine on nagu haigus. Mulle tundub, et ma olen lõpuks paranenud, et ma ei looda enam, et ma olen jälle valmis valu tundma.”
Sul on õigus, Angelo, petta tuleb iga päevaga ikka rohkem. Kui oled kord petma hakanud, siis pole enam tagasiteed, pettus peab olema aina suurem, et inimesed seda usuksid, et nad ei julgeks seda pettuseks nimetada, et see oleks “liiga hirmus”.
Kui sa oled ühe romaani sõnahaaval lahti võtnud ja uuesti kokku pannud, siis sa alles näed, milline naeruväärne kehkendamine see kirjandus on. Sõnad ei tähenda midagi.
Jumalate olemasolu tingimuseks on kirjad, mis meie neile läkitame, mitte nende vastused meile.
