ameerika luuletaja
Naised istuvad või tulevad, lähevad, ja mõned onvanad ja mõned on noored,ja noored on kaunid, kuid vanad on kaunimad veel.
(“Kaunid naised”, 1855)
Noorus, nõiduslik, armunud, naerev noorus, täis õrnustja jõudukas tead, et ka Vanadus on võrdselt täis ilu ja jõudu javõlu?
(“Noorus, keskpäev, vanadus ja öö”, 1855)
Tõelise luuletaja tunnuseks on see, et kodumaa kohtleb teda sama hellalt ja mõistvalt kui tema kodumaad.
(“Rohulehed”, sissejuhatus, 1855)
See pole raamat, vennas,sa seda puudutad kui inimest,(Kas öö on? Oleme siin kahekesi?)mind hoiad sa ja sina mind.Ma lehekülgedelt su sülle sirutan — kui surmast tärganu.
(“So Long!”)
Tõelised sõjad ei pääse kunagi raamatutesse.
Seda peate te tegema: armastama maad ja päikest ja loomi, põlgama rikkust, andma almust kõigile, kes paluvad, kaitsma rumalaid ja hulle, pühendama oma sissetuleku ja vaeva teistele, vihkama türanne...
