Tsitaadid teemal inimene

Sa kastad oma lille, et ta kauemini õitseks, miks ei kasta sa oma rõõmu ja armastust, et ta ei närtsiks juba järgmisel päeval? Miks oled avanud kõik oma südame uksed, et kurjus ja kahtlused jooksevad sinna nagu talvised tuisud sisse, aga usust ja lootusest pöörad näo kõrvale, nagu oleksid näinud mõnd inetust?

(“Üle rahutu vee”, 1951)

Kurjus ei tule inimesest, sest inimene on oma põhiloomult hea.

(“Hüljatud”, 1862)

Kui sa tahad teada, milline on inimene tegelikult, siis vaata hoolikalt, kuidas ta kohtleb endast allpool olevaid inimesi, mitte aga endaga võrdseid.

(“Harry Potter ja tulepeeker”, 2000)

Inimene, kes ei õpi, kobab pimeduses nagu öine teekäija.

Iga inimene peab oma nägemisulatust kogu maailma piiriks.

(“Ääretu Armastus on Ainus Tõde. Kõik Muu on Illusioon”, 2005)

Ons ilmas vähe inimhingi, kes nõnda, kajakate kombel, pilkases pimeduses ringi peavad hulkuma. Teadmata, kas üldse leidub kuskil tühi saar, kus nendetaolised maabuda tohivad ja lõpuks rahu võivad leida. Surm ei ole ainus suur paratamatus. Mõnikord võib selleks kujuneda ka elu.

(“Jäälõhkuja”, 1986)