Victor Hugo

Kui võib endale kujutella midagi hirmsamat põrgust, kus kannatatakse, siis on see põrgu, kus tuntakse igavust.

(“Hüljatud”, 1862)

Inimene hakkab langema, veereb allamäge, valgub laiali, isegi variseb kokku — ja seda iseeneselegi peaaegu märkamatult. Tõsi küll, kõik see lõpeb kord ärkamisega, kuid alati liiga hilja. Vahepeal näib ta aga olevat ükskõikne mängu suhtes, mida mängivad omavahel tema õnn ja õnnetus. Ta ise on panus selles mängus, kuid ta jälgib partiid täieliku ükskõiksusega.

(“Hüljatud”, 1862)

On olemas vaid üksainus viis loobuda Homsest: surra.

(“Hüljatud”, 1862)

On asju, mille maalimiseks me pole suutelised; ka päike kuulub nende hulka.

(“Hüljatud”, 1862)

Ei maksa kunagi karta vargaid ega mõtsukaid. Need on välised hädaohud — väikesed hädaohud. Kartkem iseendid. Eelarvamused — need ongi vargad; pahed — need ongi mõrtsukad. Suured hädaohud on meis endis.

(“Hüljatud”, 1862)

Oodates tunduvad hetked aastatena, meenutades tunduvad aastad hetkedena.

(“Aforismide raudvara”, 2007)