Sisselogimine on hetkel keelatud, sest uus kasutajaliides pole veel valmis. Võtame registreerunud kasutajatega ise ühendust.
Täname mõistva suhtumise eest!

Victor Hugo

1802-1885

prantsuse romaanikirjanik ja luuletaja

Suurim õnn on veendumus, et meid armastatakse meie enda pärast, või õigemini, sellest hoolimata.

(“Hüljatud”, 1862)

Oodates tunduvad hetked aastatena, meenutades tunduvad aastad hetkedena.

(“Aforismide raudvara”, 2007)

Raamatud on külmad ja kindlad sõbrad.

(“Hüljatud”, 1862)

Inimene hakkab langema, veereb allamäge, valgub laiali, isegi variseb kokku — ja seda iseeneselegi peaaegu märkamatult. Tõsi küll, kõik see lõpeb kord ärkamisega, kuid alati liiga hilja. Vahepeal näib ta aga olevat ükskõikne mängu suhtes, mida mängivad omavahel tema õnn ja õnnetus. Ta ise on panus selles mängus, kuid ta jälgib partiid täieliku ükskõiksusega.

(“Hüljatud”, 1862)

Kes avab kooliukse, suleb vangla oma.

Naer on päike, mis hajutab talve inimese näolt.

(“Hüljatud”, 1862)

Kurjus ei tule inimesest, sest inimene on oma põhiloomult hea.

(“Hüljatud”, 1862)

Kas pole jumalik, et on olemas naeratus, mis saladuslikul viisil suudab kergendada selle tohutu ahela raskust, mida kõik elusolendid enda järel lohistavad?

(“Meretöölised”, 1866)

On olemas ülevam vaatemäng kui meri — see on taevas; on olemas ülevam vaatemäng kui taevas — see on hinge sisemus.

(“Hüljatud”, 1862)

Õige või vale, aga see, mida inimeste kohta öeldakse, on nende elus, eriti aga nende saatuses, sageli niisama tähtis kui see, mis nad teevad.

(“Hüljatud”, 1862)

Tööinimesele on kõige ohtlikum töö katkemine: kaob tööharjumus. Harjumust on kerge hüljata, ent raske taastada.

(“Hüljatud”, 1862)

Olgu möödaminnes öeldud, et edu on iseenesest küllaltki jälk asi. Inimesi petab tema võlts sarnasus talendiga. Rahvamassi silmis on edu peaaegu sama mis üleolek.

(“Hüljatud”, 1862)