soome teoloog, terapeut, koolitaja ja kirjanik
Kui lõpetad jooksmine, oledki üllataval kombel päral.
(“Teadja”, 2002)
Tehes seda, mida kardad, saad selleks, kes sa tõeliselt oled.
Inimene murdub aegamööda. Inimene õpib aegamööda.
Kui püüda mitte aja üle valitseda, siis tundub seda lõputult olevat. Samas tunned, et just siinsamas, sellel hetkel ja selles paigas on hea olla. Mul ei tarvitse olla kõigepealt siin, et saada siin-olemisega ühele poole, ja seejärel siirduda siin-olema mõnda teise paika. Ei olnud mingit teist paika ega teist hetke. Oli siinne hetk ja siinne paik. Oli helisid ja valgust, oli soojust, kohvi- ja saialõhna, oli kohvikukülastajate tasast vestlust ja naeru, teelusika kõlinat tassiserva vastu, oli toolide naginat ja siis jällegi vaikus.
Läbipõlemine on enesega kontakti kaotamine. See on oma tõelisest minast loobumine, iseenda hülgamine.
Kui tunned tänulikkust, näita seda välja, kui mitte, siis miks näidata seda, mida ei tunne.
Me ei tarvitse muud teha kui elada ning head asjad sünnivad.
/.../ ma ise tean, kes ma olen. Kas pole tähtsam, et ma tean, kes ma olen, ega murra pead, kuidas inimesed mu käitumist tõlgendavad. Nad teevad seda igal-juhul, ükskõik, kui väga ma selle üle ka ei muretseks.
“Ei karda mida?”“Seda, mida inimesed mõtlevad, kelleks nad mind peavad. See ei liiguta mind. Tean, kes ma olen ja sellest piisab”.
Armastust ei õpi tundma, kui seda kunagi proovile ei pane. Keegi ei saa enne kuristikku hüppamist teada, kas keegi püüab ta kuristiku servalt kinni. Alles siis, kui inimene kukub, saab ta kogeda, et teda hoitakse.
Oma hinge kuulates ei saa sa teha muud, kui ainult täiuslikke valikuid.
Tähtsam on protsess, mitte lõpptulemus. Kui mõistad, et protsess on kõige tähtsam, märkad, et oledki kohal. Siis ei ole enam kiire. Kuhu enam kiirustada, kui oled juba seal, kuhu jõuda tahtsid?
