Tommy Hellsten

Ole siis mõistlik, kasuta oma mõistust ja hakka tegutsema uut moodi. Takistusi ei ole, ainult sina ise võid valede veendumustega saboteerida oma suurimat annet, võimet ise oma elu luua. Sul on võimalus osaleda kõige pöörasemas seikluses ja hakata teoks tegema seda, millest sisimas unistad. Suurimad ja salajasemad unistused ütlevad sulle, kes sa tulevikus oled.

(“Teadja”, 2002)

Miks sa arvad, et inimesed peavad hulluks seda, kes reageerib inimlikkuse kaitseks? Kas sa pole kunagi mõelnud, et just need on segased, kes tungivad inimese hinge ja kasutavad seda enda huvides jõhkralt ära? Kas pigem see ei ole hullus?

(“Teadja”, 2002)

/.../ ma ise tean, kes ma olen. Kas pole tähtsam, et ma tean, kes ma olen, ega murra pead, kuidas inimesed mu käitumist tõlgendavad. Nad teevad seda igal-juhul, ükskõik, kui väga ma selle üle ka ei muretseks.

(“Teadja”, 2002)

Tegutseda saab siis, kui enam ei karda.

(“Teadja”, 2002)

Miski looduses ei küsi, kas ta tohib olla tema ise või peab ta muutuma kelleksi teiseks. Loodus on. Ta on sügavas olemise seisundis, mille teeb võimalikuks universumis valitsev armastus. Seepärast ongi igal loodusnähtusel õigus olla see, mis ta on. Liblikas on liblikas, uss on uss, kivi on kivi, pilv on pilv. Kõik on sügavas rahulolus endaga, sest kõike kannab armastus.

(“Teadja”, 2002)

Häbitunde puhul on küsimus õigupoolest selles, et muretsetakse hirmsasti teiste tunnete pärast: kas nad armastavad sind või ei. Inimene paljastab selle, et ta ei tea, kes ta on. See, kes teab, kes ta on, ei muretse, millise mulje ta teistele jätab ja mida nad temast mõtlevad.

(“Teadja”, 2002)