Tsitaadid teemal loomine

“Jumal annab küll anded,
ent mitte inimkäte abita; Ta poleks suutnud luua
Antonio Stradivari viiuleid
ilma Antoniota. Mine, sind ootab molbert.”

(“Stradivarius”)

“Kas sa tead, kes sind on loonud?”
“Minu arust mitte keegi,” vastas laps naerma turtsatades... “Lihtsalt kasvasin ja kõik. Kes mind ikka looma hakkas?”

(“Onu Tomi onnike”, 1851-1852)

Siin ongi paradoks. Tõeline looja teab hästi, et tema pole midagi loonud.

(“Loovus. Sisemiste jõudude vallapäästmine”, 1999)

Mida enamat sa oled, seda enamaks sa võid saada ja mida enamaks sa saad, seda enamat võid sa ikka veel olla. Sügavaim saladus on selles, et elu ei ole avastamise protsess, vaid loomise protsess. Sa ei avasta ennast, vaid lood ennast uuesti. Sestap ära püüa avastada, kes sa oled, püüa teha kindlaks, kes sa tahad olla.

(“Jutuajamised Jumalaga: ebatavaline dialoog. 1. raamat”)

Midagi olulist saab luua ainult üksilduses.

Nõuab ühesugust pingutamist, kas uskuda maailma loomist või juhuslikku iseteket.

(“Maise matka poolel teel”, 1996)