soome teoloog, terapeut, koolitaja ja kirjanik
Keegi ei saa ise oma tarkust hinnata — välja arvatud rumal.
(“Teadja”, 2002)
Suur osa kogu askeldamisest ja kiirustamisest, mis meid ümbritseb, on tegelikult elu eest põgenemine, mitte elu ise.
Ole ehtne, lõpeta teesklemine, heida valed kõrvale, saa nähtavaks.
Ole siis mõistlik, kasuta oma mõistust ja hakka tegutsema uut moodi. Takistusi ei ole, ainult sina ise võid valede veendumustega saboteerida oma suurimat annet, võimet ise oma elu luua. Sul on võimalus osaleda kõige pöörasemas seikluses ja hakata teoks tegema seda, millest sisimas unistad. Suurimad ja salajasemad unistused ütlevad sulle, kes sa tulevikus oled.
Tee seda, mida sa tahad teha. Selgita enne välja, mida sa tahad, tee see põhjalikult selgeks ja alles siis tegutse. Vali see ning heida kõrvale kõik muu. Tea, et sul on olemas võime luua tõelisust. Elu on loomine, sa lood tõelisust, sa suudad seda.
Miks sa arvad, et inimesed peavad hulluks seda, kes reageerib inimlikkuse kaitseks? Kas sa pole kunagi mõelnud, et just need on segased, kes tungivad inimese hinge ja kasutavad seda enda huvides jõhkralt ära? Kas pigem see ei ole hullus?
Tegutseda saab siis, kui enam ei karda.
Häbitunde puhul on küsimus õigupoolest selles, et muretsetakse hirmsasti teiste tunnete pärast: kas nad armastavad sind või ei. Inimene paljastab selle, et ta ei tea, kes ta on. See, kes teab, kes ta on, ei muretse, millise mulje ta teistele jätab ja mida nad temast mõtlevad.
Tõde on iseenesest alati lihtne. Sellest ta ära tunnebki. See on kirgas, selge ja lihtne, nii et lapski võiks sellest aru saada. Tegelikult saabki laps sellest aru, sest laps ei tee asja keeruliseks. Niinimetatud täiskasvanud aga teevad, ja kui keegi juhtub tõde välja ütlema, ei usu ta seda, sest see pole piisavalt keeruline.
Ainult armastus on piisavalt alandlik, et tunda ära, mis tahab juhtuda. Kui kaotad armastuse, kaotad ka võime loota. Kui sa ei looda, võtad sa asjad enese hallata ja paned need vägisi juhtuma. Sina kutsud seda enesekesksuseks ja see ta ongi.
Olen nii hirmunud ja üksi, ei looda mitte kellegi peale. Ärge tulge lähedale, see võib äratada minus lootuse, aga ma ei julge enam pettuda. Mul on puudu nii paljust, mitte kellelegi pole midagi anda. Hoidke eemale, ma ei taha, et te mind nutmas näete.
Kui lõpetad jooksmine, oledki üllataval kombel päral.
