Tommy Hellsten

Inimene ei muutu sellest suuremaks, kui ta teisele peale astub.

(“Teadja”, 2002)

Suur osa kogu askeldamisest ja kiirustamisest, mis meid ümbritseb, on tegelikult elu eest põgenemine, mitte elu ise.

(“Teadja”, 2002)

Kui püüda mitte aja üle valitseda, siis tundub seda lõputult olevat. Samas tunned, et just siinsamas, sellel hetkel ja selles paigas on hea olla. Mul ei tarvitse olla kõigepealt siin, et saada siin-olemisega ühele poole, ja seejärel siirduda siin-olema mõnda teise paika. Ei olnud mingit teist paika ega teist hetke. Oli siinne hetk ja siinne paik. Oli helisid ja valgust, oli soojust, kohvi- ja saialõhna, oli kohvikukülastajate tasast vestlust ja naeru, teelusika kõlinat tassiserva vastu, oli toolide naginat ja siis jällegi vaikus.

(“Teadja”, 2002)

Kui tunned tänulikkust, näita seda välja, kui mitte, siis miks näidata seda, mida ei tunne.

(“Teadja”, 2002)

Tähtsam on protsess, mitte lõpptulemus. Kui mõistad, et protsess on kõige tähtsam, märkad, et oledki kohal. Siis ei ole enam kiire. Kuhu enam kiirustada, kui oled juba seal, kuhu jõuda tahtsid?

(“Teadja”, 2002)

Kui me mõistame, et me olemegi juba kohal, siis me elame siin ja praegu, mitte kuskil tulevikus, näiteks ajas, kui raamat valmis on. Niipea, kui me seda mõistame, elame me igavikus, aga igavikus aega ei ole. See lihtsalt puudub seal ja seda pole kunagi võimalik mõõta. Kuidas mõõta seda, mida pole olemas?

(“Teadja”, 2002)