saksa filosoof
Moraal on indiviidi karjainstinkt.
Valetamine on elu eeltingimus.
Kristlik usk on otsast otsani ohvrite toomine: oma vabaduse, uhkuse, enesekindluse ohverdamine, enda orjusesse andmine, enese sandistamine. Kaastunne on see, mis võib inimestes tekitada ebakindlust ja hirmu.
(“Moraali Genealoogiast”, 1887)
Kes vähe valdab, see on ise vallatud veelgi vähem: kiidetud olgu väike vaesus!
Kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks.
(“Puuslikehämarus”, 1888)
Minugi pärast, armastage oma lähedast nagu iseennast. Kuid esmalt armastage ennast.
Paarist tugevatest prillidest on mõnikord piisanud, et ravida inimene armastuse haigusest.
Puutudes kokku religioosse inimesega, tekib mul tahtmine pesta oma käsi.
Oh, naised. Nad teevad kõrghetked kõrgemaks ja madalpunktid sagedamini esinevateks.
Kristlik veendumus näha maailma koleda ja halvana on teinud maailma koledaks ja halvaks.
Tulevik mõjutab olevikku sama palju kui minevik.
Mind ei kurvasta mitte see, et sa mind petsid, vaid see, et ma ei saa sind rohkem usaldada.
(“Aforismide raudvara”, 2007)
