saksa filosoof
“Sa ei meeldi mulle. Miks? Seepärast, et ma pole sellele tasemele tõusnud.” Kas on mõni inimene kunagi nii vastanud?
(“Aforismide raudvara”, 2007)
Maal on nahk ja sel nahal on haigusi, ühe selle haiguse nimi on inimene.
Iga religiooni pooldajate seas moodustavad usklikud erandi.
Müstilisi seletusi peetakse sügavamõttelisteks; tõde on, et nad ei ole isegi pinnapealsed.
See, kellel on millekski elada, kannatab välja peaaegu igasuguse kuidas elada.
Jumal on idee, kes teeb kõik mis on sirge, kõveraks.
Ma ei saa uskuda Jumalasse, kes soovib pidevalt olla jumaldatud.
Mu püüdluseks on öelda kümne lausega sama, mida teine ütleb terve raamatuga.
Elamine on kannatamine, et jääda ellu, peab inimene leidma kannatuses mingi eesmärgi.
Maailmas pole moraalseid nähtusi, on vaid nähtuste moraalne tõlgendamine.
Inimene unustab oma süü, pihtides seda kellelegi teisele, see teine tavaliselt ei unusta.
Veendumus on tõele ohtlikum kui vale.
