saksa filosoof
Maal on nahk ja sel nahal on haigusi, ühe selle haiguse nimi on inimene.
Pole olemas fakte, on tõlgendused.
Jumal on surnud.
Müstilisi seletusi peetakse sügavamõttelisteks; tõde on, et nad ei ole isegi pinnapealsed.
Elamine on kannatamine, et jääda ellu, peab inimene leidma kannatuses mingi eesmärgi.
Iga religiooni pooldajate seas moodustavad usklikud erandi.
Ma ei saa uskuda Jumalasse, kes soovib pidevalt olla jumaldatud.
Mu püüdluseks on öelda kümne lausega sama, mida teine ütleb terve raamatuga.
See, kellel on millekski elada, kannatab välja peaaegu igasuguse kuidas elada.
Maailmas pole moraalseid nähtusi, on vaid nähtuste moraalne tõlgendamine.
(“Aforismide raudvara”, 2007)
Inimene unustab oma süü, pihtides seda kellelegi teisele, see teine tavaliselt ei unusta.
Veendumus on tõele ohtlikum kui vale.
