Poeet on hilisööni loomevaevas,
ei sõba silmale saa, lugejale une laenab.
(“The Dunciad”, 1728)
Asjatu oli targa pealiku kõrkus!
Et neil puudus poeet, oli saatuslik nõrkus.
(“Imitations of Horace”, 1733)
See kütkestavalt kiivakiskuv lõim
on hullund proosa, mitte luulepõim.
(“The Dunciad”, 1728)
Siis kohtunikud lõuna ootel kirjutavad alla
otsusele: kelmid võlla, et saaks sööma minna.
(“The Rape of the Lock”, 1712)
Kord on paradiisi esimene seadus.
(“Essee inimesest”, 1732-1734)
(“Elegy to the Memory of an Unfortunate Lady”, 1717)
See oli armastatud luuletaja laululõim,
surm vaigistas ta keele, katkes luulepõim.
(Värsskiri Robertile, Oxfordi krahvile)
Nii surevad ju tuhanded, ei miskit erilist,
nad surevad, ja kolledž või ka kass jääb maha neist.
(“Moral Essays”, 1731-1735)