Alexander Pope

Las kirjutamist õpetab, kes parem teistest
ja kritiseerib vabalt see, kes ise meister

(“Essay on Criticism”, 1711)

Poeet on hilisööni loomevaevas,
ei sõba silmale saa, lugejale une laenab.

(“The Dunciad”, 1728)

Nüüd õppust võta sa või testament tee aus;
saand küllalt lõbust, söögist, joogist — aeg on teha paus.
Sa lahku mõõduka ja kindla sammuga,
et naerdes lavalt sind ei tõukaks nooremad.

(“Epistles: Imitations of Horace”, 1733)

Blond kihar avab keisrikoja uksed
ja ilu lõksu seab ka ainsast juuksest.

(“The Rape of the Lock”, 1714)

Siin puhkab rahus, kivi, nimeta,
üks ilus, rikas, kuulus daam.
Kõik armastus ja austus tähtsuseta
on nüüd, mil tema nimegi ei teata.
Jääb peotäis tolmu meist kord järele,
ükskõik kui kõrgest soost me oleme.

(“Elegy to the Memory of an Unfortunate Lady”, 1717)

Teeb sule kergeks vilumus ja mitte juhus,
justnagu õppind tantsijal on jalad õhus.
Puupea puust mõtted sätib riita,
ta sõnaseadmiskunst ei ole kiita.

(“Essay on Criticism”, 1711)