Anton Hansen Tammsaare

Rõõm on üksikute eesõigus, rõõm on üksikute eraomandus, ja kui keegi näeb rõõmu hulkade südames, siis teadku ta, et see on röövitud rõõm, mis tuleb tagasi anda valitutele, kel on maailmas ainuõigus rõõmutsemiseks. Sellepärast häda teile, kes te joovastute võõrast rõõmust, häda teile, kes te hõiskate valitute eraomandusest, häda teile, kes te kiidulaulutsete röövitud saagi jagamisel, sest jumal ei lase ennast pilgata. Sajandid olete käinud nukralt ja keegi pole teilt kuulnud rõõmulaule, kust võtsite äkki nüüd nii palju rõõmu, et tegite temast õnnehõisked.

(“Tõde ja õigus” III, lk 86, 1931)

Päid võetakse siis, kui on revolutsioon. Aga kui on vabadus, siis pole ju enam revolutsiooni tarvis, milleks siis veel päid võtta.

(“Tõde ja õigus” III, lk 105-106, 1931)

See on ikka nõnda, mu laps, et kui naisterahvaga midagi sünnib, siis naerdakse, aga kui mehega, siis ei naera keegi. See oli nõnda enne vabadust ja jääb ka vabadusega.

(“Tõde ja õigus” III, 1931)

Sõber mõtleb ikka, nagu sugulanegi, et temal on oma sõpruse või suguluse tõttu õigus midagi saada. Aga sa tead isegi, et niipea kui inimesed jõuavad õiguseni, siis pole rusikad enam kuigi kaugel. Sellepärast annan sulle nõu: kui tahad kellegagi sõbraks jääda, siis ära otsi temalt kunagi abi ega laena temalt raha.

(“Tõde ja õigus” III, 1931)

Oli paratamatu, et üksik inimene ei muutnud ümbrust, vaid ümbrus pidi muutma üksiku inimese, kui see ei tahtnud hukkuda, paremal korral jääda üksinda.

(“Tõde ja õigus” III, 1931)

Täissöönul pole isu ja nälginul toitu ning hädas on mõlemad.

(“Aforismide raudvara”, 2007)