Anton Hansen Tammsaare

Muidu oleks võinud näha, milline kirg tappa istub inimeses, olgu see kirg sihitud inimese enda või tema mõtete vastu. Nõnda on see kestnud juba aastatuhandeid ja ikka kõneleb ajalugu ülistavalt rahvastest ja inimestest, kes on tapnud mõne teise rahva, mõne teise inimese või kes on hävitanud ja naeruvääristanud mõne teise rahva elumõtte, teise inimese mõtte.

(“Tõde ja õigus” III, 1931)

Inimesel võib ka üle kahekümne sõbra olla, kui ta aga ise pole liig uhke ja nõudlik.

(“Tõde ja õigus” III, 1931)

Ma usun neid ridu kirjutades üsna kindlasti, et ma armastasin Teid juba enne meie tutvumist, ainult et ma veel ei teadnud, et just Teie see olete, keda ma armastan.

(“Ma armastasin sakslast”, 1935)

Aga põlluga on ikka nõnda, et kui narrid teda korra, siis narrib tema sind üheksa korda vastu.

(“Tõde ja õigus”, I osa, 1926)

“Saab ehk üleaedsega kahasse kaevata, tuleb odavam,” arvas peremees.
“Kallim,” vastas saunamees. “Pearuga kahasse on ikka kallim.”

(romaan “Tõde ja õigus”, I osa, 1926)

Täissöönul pole isu ja nälginul toitu ning hädas on mõlemad.

(“Aforismide raudvara”, 2007)