Anton Hansen Tammsaare

Ja kui Jeesus Kristus jätaks mind seepärast lunastamata ning jumal saadaks mu põrgu, siis lähen ma rahuliku meelega, sest kusagil peab ometi inimene leiduma, kes kaitseb tõde ja õigust jumala endagi ees.

(“Tõde ja õigus” III, 1931)

Kõik aimasid, et sõnu ei kuulutata tõe ja õiguse pärast, vaid selleks, et neist oleks kasu. Tõde ja õigus isegi pole muud kui see, mis kasulik.

(“Tõde ja õigus” III, 1931)

Aga praegu tundus nõnda nagu polekski linnas enam võõraid inimesi, vaid kõik on aina kui mitte just sõbrad, siis lähedased tuttavad, sest kõik ajasid omavahel juttu, kõik arutasid ühte ja sama: eestlane purssis vene keelt, sakslane murdis eesti keelt, et küsida või seletada. Äkki olid nagu kõigil ühised huvid, rahvuse ja seltskondlikkude kihtide peale vaatamata, nii et üksainus öö pimedat vabadust oli nagu teinud hiiglasliku töö, millega polnud hakkama saanud sajandid.

(“Tõde ja õigus” III, lk 84, 1931)

Rõõm on üksikute eesõigus, rõõm on üksikute eraomandus, ja kui keegi näeb rõõmu hulkade südames, siis teadku ta, et see on röövitud rõõm, mis tuleb tagasi anda valitutele, kel on maailmas ainuõigus rõõmutsemiseks. Sellepärast häda teile, kes te joovastute võõrast rõõmust, häda teile, kes te hõiskate valitute eraomandusest, häda teile, kes te kiidulaulutsete röövitud saagi jagamisel, sest jumal ei lase ennast pilgata. Sajandid olete käinud nukralt ja keegi pole teilt kuulnud rõõmulaule, kust võtsite äkki nüüd nii palju rõõmu, et tegite temast õnnehõisked.

(“Tõde ja õigus” III, lk 86, 1931)

Sest mis on vale? Tõde, mida veel ei mõisteta või mida enam ei usuta.

(näidend “Kuningal on külm”, 1936)

Elu on liiga raske mäletseda ja seedida, sellepärast mäletsetakse raamatuid. Elu võib ainult elada.

(“Ma armastasin sakslast”, 1935)