Anton Hansen Tammsaare

Vabad on need, kel suud juba mulda täis. Vabad on inglid taevas.

(“Tõde ja õigus” III, lk 106, 1931)

Sõber mõtleb ikka, nagu sugulanegi, et temal on oma sõpruse või suguluse tõttu õigus midagi saada. Aga sa tead isegi, et niipea kui inimesed jõuavad õiguseni, siis pole rusikad enam kuigi kaugel. Sellepärast annan sulle nõu: kui tahad kellegagi sõbraks jääda, siis ära otsi temalt kunagi abi ega laena temalt raha.

(“Tõde ja õigus” III, 1931)

Aga praegu tundus nõnda nagu polekski linnas enam võõraid inimesi, vaid kõik on aina kui mitte just sõbrad, siis lähedased tuttavad, sest kõik ajasid omavahel juttu, kõik arutasid ühte ja sama: eestlane purssis vene keelt, sakslane murdis eesti keelt, et küsida või seletada. Äkki olid nagu kõigil ühised huvid, rahvuse ja seltskondlikkude kihtide peale vaatamata, nii et üksainus öö pimedat vabadust oli nagu teinud hiiglasliku töö, millega polnud hakkama saanud sajandid.

(“Tõde ja õigus” III, lk 84, 1931)

Päid võetakse siis, kui on revolutsioon. Aga kui on vabadus, siis pole ju enam revolutsiooni tarvis, milleks siis veel päid võtta.

(“Tõde ja õigus” III, lk 105-106, 1931)

Rõõm on üksikute eesõigus, rõõm on üksikute eraomandus, ja kui keegi näeb rõõmu hulkade südames, siis teadku ta, et see on röövitud rõõm, mis tuleb tagasi anda valitutele, kel on maailmas ainuõigus rõõmutsemiseks. Sellepärast häda teile, kes te joovastute võõrast rõõmust, häda teile, kes te hõiskate valitute eraomandusest, häda teile, kes te kiidulaulutsete röövitud saagi jagamisel, sest jumal ei lase ennast pilgata. Sajandid olete käinud nukralt ja keegi pole teilt kuulnud rõõmulaule, kust võtsite äkki nüüd nii palju rõõmu, et tegite temast õnnehõisked.

(“Tõde ja õigus” III, lk 86, 1931)

Nõnda läks Kõrboja perenaine, kui ta läks Katku õuest ja kui Villu ema vaatas talle õueväravast järele: läks ja astus nagu vanainimene. Aga Kõrboja perenaine ajas vaevalt kolmekümne ligi ja tema pisut mehelikes liikmeis oli veel jõudu küll. Ilu ja armsust polnud tal kunagi tarbeks olnud, jõust oli ikka jätkunud, aga täna näis Katku Villu emale, et Kõrboja preili on ka ilus ja armas. Mis võis Villu ema sinna parata, et ta alles täna märkas, kui ilus ja armas võib olla Kõrboaja preili, nuttes Villu pärast ja minnes metsa poole, nagu oleks ta juba kolmekümneselt vanainimene.

(“Kõrboja peremees”, 1922)