Anton Hansen Tammsaare

Tehke aga tehke; noorte tarkus käib ju vanadest üle.

(“Vanad ja noored”, 1903)

Õige perenaise hääl on magusam kui teise mehe rukis.

(“Tõde ja õigus”, I osa, 1926)

Kannata aga rõõmuga, noorik, ega armastus muidu tule, kui valu ei ole.

(“Tõde ja õigus”, I osa, 1926)

Päevi saab vaene inimene igal pool näha.

(“Tõde ja õigus”, I osa, 1926)

Pealegi milleks peakski veel raamatuid kirjutama, kirjastama või lugema, kui maailmas valitseb ideaalne ühiskondlik kord. Raamat on pahe, millega tahetakse saavutada voorust, aga kes mõtleb pahele, kui ta on ideaalselt vooruslik.

(“Tõde ja õigus” III, 1931)

Aga praegu tundus nõnda nagu polekski linnas enam võõraid inimesi, vaid kõik on aina kui mitte just sõbrad, siis lähedased tuttavad, sest kõik ajasid omavahel juttu, kõik arutasid ühte ja sama: eestlane purssis vene keelt, sakslane murdis eesti keelt, et küsida või seletada. Äkki olid nagu kõigil ühised huvid, rahvuse ja seltskondlikkude kihtide peale vaatamata, nii et üksainus öö pimedat vabadust oli nagu teinud hiiglasliku töö, millega polnud hakkama saanud sajandid.

(“Tõde ja õigus” III, lk 84, 1931)