August Gailit (1891-1960)
eesti kirjanik
Armasta puud, toda kurba vaevakaske, seda uhkesti taeva poole sirutuvat kuuske, toda mändi, mille punane koor räägib kiindumusest kõige hingava, kauni ja elava vastu; seda viletsat pajupuhmast, mis siin kaugel põhjas pole jõudnud isegi saada eneseks, vaid kasvab vitsakimbukestena otsekui leseks jäänud pere — lapsi palju, aga toitjat, keskset tüve, pole olemaski. Armasta puud kogu oma hingepuhtusega, vaatle ometi kord tähelepanelikult puude lehti või nõelu, kas nad ei liigu, ei hinga, ei värise — see on ometi sama elu, mida elad ise. Nad elavad ja hingavad, see on tõsi, sarnaselt tuultes värisedes, päikeses kiirates, udus piisku pudendades. Nii naerad, rõõmustad ja nutad sinagi. Kas elava ja hingava vahel ongi mingit erinevust?
(“Ekke Moor”, 1941)
Herbjørg Wassmo (1942-)
norra kirjanik
Mitte aeg, mis möödub, ei muuda mind, vaid see, mida mina selle ajaga teen, mis möödub.
(Seitsmes kohtumine, 2004)
Kurbus on need pildid, mida ei saa näha, kuid mida sellest hoolimata tuleb hinges hoida.
(“Dina raamat”, 1997)
Armastus on kingitus. Seda tuleb hoida. See võib tulla ellu hilja või vara. See on jõud neile vähestele, kes oskavad kõike anda ja kõike vastu võtta.Sellepärast olen ma rännanud võõraste seas. Armastuse pärast. Ja see on seda väärinud. Aastaid, nädalaid, päevi. Kogu maapealne üksindus väärib armastust.
(“Dina pärandus”, 2001)
Armastust tuleb näha, kui see on tulnud, mitte lasta sel mööda minna. Aga kui see tahab mööda minna, siis tuleb lasta sel minna. Armastus peab olema vaba. Ainult nii saab seda alles hoida.
Inimest ei saa enda juurde võtta ainult sellepärast, et sa kedagi vajad. Niisugune asi toob ainult õnnetust.
Alati on nii olnud, et sellest, millest kõige rohkem mõeldakse, ei räägita. Ja see, kuidas me üksteist näeme, ei ole alati see õige. Kui me proovime ennast teiset silmis muuta, siis sellest ei ole kasu — inimesed näevad seda, mida usuvad.
Viha tekib kui need, kes ei liiguta väikest sõrmegi, saavad kõik, samal ajal kui keegi teine on määratud neid kadestama.
Toni Morrison (1931-)
naiskirjanik
Ta on hinge sõber. Ta hoiab mind koos. Ma lagunen osadeks, ta korjab need üles ja annab mulle õigesti kokkupanduna tagasi. On hea kui sul on naine, kes on su hinge sõber.
(“Armas”, 1997)
Tulevik oli nagu päikeseloojang, minevik midagi, mis tuli seljataha jätta. Ja kui minevik ei taha kuidagi maha jääda, tuleb see jalge alla trampida.
Erich Maria Remarque (1898-1970)
saksa kirjanik
Ma vaatasin ringi. Mul oli juba tunne nagu oleksin koju jõudnud. Kes kusagil kodus ei ole, tunneb seda kergesti.
(“Varjud paradiisis”, 1993)
Ta võttis vastu vaid seda, mis talle sobis ja nii, nagu talle sobis. Kõik muu ei häirinud teda. Keda tõmbab see, mis on samasugune kui sa ise? Ja kes küsib armastuses moraali järele? Moraal on nõrkade leiutis. Ja ohvrite kaebelaul.
(“Triumfikaar”, 1946)