Tsitaadid teemal lugemine

Ikka olen unistanud sellest, et saaksin segamatult lugeda, saaksin lugeda nii palju, kui ise tahan. Nüüd näen, ma pole võimeline kuigi kaua lugema. Kui ma loen enamiku päevast, siis olen õhtuks tühi ja kurnatud. Lugemine kulutab mind, kirjapandud elud on teiste elud ja minu elu kuhtub nende varjus.

(“Sina, Matilda”, 2007)

Vanad raamatud nagu vanad riidedki on inimese mõõt. Võtad kätte viisteist aastat tagasi loetud raamatu või ajad selga vana palitu ja vaatad, kas oled neist välja kasvanud või on need sulle jäänud. Kas nad kõnelevad veel sinuga, kas sa oled neis sina ise. Neile, kelle elu läheb mühinal edasi, on mõlemad võõraks jäänud.

(“Elu sumedusest”, 2009)

Loetud raamatu mõnu hoiame me enamasti kiivalt saladuses – kas sellepärast, et ei leia selles kõneainet, või siis sellepärast, et enne, kui võime selle kohta midagi öelda, tuleb lasta ajal selle kallal oma sulnis destilleerimistöö teha.

(“Nagu romaan”, 1992)

Järjekordne neetult paks raamat! Muudkui aga kribite kirjutada. Oh teid küll, härra Gibbon!

(Arvatavasti)

Soovin, et loeksite vahel ka mõne luuletuse. Teie võhiklus tapab igasuguse vestluse.

(“The Dolly Dialogues”, 1894)