Tsitaadid teemal lugemine

Ikka olen unistanud sellest, et saaksin segamatult lugeda, saaksin lugeda nii palju, kui ise tahan. Nüüd näen, ma pole võimeline kuigi kaua lugema. Kui ma loen enamiku päevast, siis olen õhtuks tühi ja kurnatud. Lugemine kulutab mind, kirjapandud elud on teiste elud ja minu elu kuhtub nende varjus.

(“Sina, Matilda”, 2007)

Vanad raamatud nagu vanad riidedki on inimese mõõt. Võtad kätte viisteist aastat tagasi loetud raamatu või ajad selga vana palitu ja vaatad, kas oled neist välja kasvanud või on need sulle jäänud. Kas nad kõnelevad veel sinuga, kas sa oled neis sina ise. Neile, kelle elu läheb mühinal edasi, on mõlemad võõraks jäänud.

(“Elu sumedusest”, 2009)

Loetud raamatu mõnu hoiame me enamasti kiivalt saladuses – kas sellepärast, et ei leia selles kõneainet, või siis sellepärast, et enne, kui võime selle kohta midagi öelda, tuleb lasta ajal selle kallal oma sulnis destilleerimistöö teha.

(“Nagu romaan”, 1992)

“Mis kasu on raamatust,” mõtles Alice, “kui selles pole pilte ega vestlusi?”

(“Alice Imedemaal”, 1865)

Me loeme elulugusid, sest tahame veenduda, et me pole üksi: et kusagil on veel keegi, kes suhtles meile tuttavate inimestega, külastas kohti, millel oli meie jaoks tähendus, ja märkas või koges just sedasama, mis oli meid ennast alati salamisi häirinud.

(“Mu sõraline sõber”, 2009)