Tsitaadid teemal inimese eluiga

Noorus on aeg rännata maailma ühest otsast teise nii mõttes kui ka tegelikkuses; järele proovida erinevate rahvaste kombeid; kuulata, kuidas kell südaöötundi lööb; näha päikesetõusu nii linnas kui ka maal; taassünni kaudu muutuda; vaielda ja targutada; kirjutada kohmakaid värsse; joosta terve miil, et tulekahju näha, ning oodata päev otsa teatris, et aplodeerida “Hernanile”.

(“Virginibus Puerisque”, 1881)

Mu vanust südatalvega võib võrrelda
mis pakasene, samas leebe.

(“Nagu teile meeldib”, 2, 1598-1600)

Laps ütlema peab, mis on tõsi,
vaid siis, kui keegi temalt küsib,
ja laua ääres käituma
nii hästi kui vaid oskab ta.

(“Lapse luuleaed”, 1885)

Ei vanane nad, nagu meie, hääbuma määratud:
ei muserda aeg neid, aastad ei pure.
Loojub päev, algab uus, ent mälestus neist ei sure.

(Luuletused: “For the Fallen”, 1914)

Armastus ja roosid nooruspõlve jäid,
Vanaduses alles sõbrad on ja vein.

(“National Airs: Spring and Autumn”, 1815)

Vanas eas muutuvad inimesed taas lasteks.

(“Pilved”, 423 eKr)