Armastus
Uku Masing (1909-1985)
eesti teoloog, filosoof, luuletaja, folklorist ja etnoloog
Armastus mu meelest peaks olema enamvähem pidev mõtisklemine, mida teha teisele, et ta naeraks meelehääst. Pidev mõtisklemine toob kaasa teostamisegi. Ja sellega on öeldud kõik algusest otsani. Kõik, mida saaks öelda veel, on ainult seletused sellele. Aga, kui keegi hakkab mõtlema kõigest, mida teine võiks teha temale, kuid pole teinud, siis ta pole armastaja, vaid kaupmees, nagu mina sageli. Ja see lugu on kurb.
Helga Nõu (1934-)
eesti kirjanik ja õpetaja
Sul on kindlasti lähedasi inimesi, kelle armastust sa ei näe või ei taha näha. Armastust on raske vastu võtta. Anda on raske, aga vastu võtta võib-olla veel raskem.
(“Kuues sõrm”, 2003)
Erich Fromm (1900-1980)
saksa psühholoog, psühhoanalüütik ja filosoof
Enamik inimesi näeb armastuse probleeme esmajoones “olla armastatud” valguses, alles siis tuleb armastamine, inimese võime olla armastatud.
(“Armastuse kunst”, 1956)
Ernest Hemingway (1899-1961)
ameerika romaanikirjanik
Alati leidub neid, kes eitavad armastust, sest nad ei ole seda ise tunda saanud. Aga mina ütlen, et armastus on olemas ja sina oled seda tunda saanud, ja kui sa ka homme sured, oled sa ikkagi õnneseen.
(“Kellele lüüakse hingekella”, 1940)
Friedrich Nietzsche (1844-1900)
saksa filosoof
Paarist tugevatest prillidest on mõnikord piisanud, et ravida inimene armastuse haigusest.
Maailmas ei ole nii palju armastust ja headust, et lubada osa sellest ära anda väljamõeldud olenditele.
Jean Paul (1763-1825)
saksa romaanikirjanik
Sõprus ja armastus on kaks suurt tunnet, mis muudavad inimest täielikult.
Tommy Hellsten (1951-)
soome teoloog, terapeut, koolitaja ja kirjanik
Ainult armastus on piisavalt alandlik, et tunda ära, mis tahab juhtuda. Kui kaotad armastuse, kaotad ka võime loota. Kui sa ei looda, võtad sa asjad enese hallata ja paned need vägisi juhtuma. Sina kutsud seda enesekesksuseks ja see ta ongi.
(“Teadja”, 2002)
Häbitunde puhul on küsimus õigupoolest selles, et muretsetakse hirmsasti teiste tunnete pärast: kas nad armastavad sind või ei. Inimene paljastab selle, et ta ei tea, kes ta on. See, kes teab, kes ta on, ei muretse, millise mulje ta teistele jätab ja mida nad temast mõtlevad.
Ainult see armastab ennast, kes on vaadanud silma ka kõigele sellele, mida ta enda juures näha ei tahaks. Kui oled seda tunnistanud, julged end armastusele avada. Ei saa oma nõrkusele silma vaadata, end samal ajal armastusele avamata. Alles siis tead, kes sa oled. Ei ole enam midagi varjata ega peita, kõik on enesele andeks antud“.”Aga mis häbitundest saab“”Armastus sulatab selle endasse. Häbitunne on armastuse vastand, isiksust alavääristav ja hävitav jõud. See hävitab su väärikuse ja tahtejõu".
Aga kui sa tahad häbitundest vabaneda, tuleb sul oma elu kõige rängem ja ohtlikum küsimus maailmaruumi lennutada, teadmata, kas on üldse olemas keegi, kes sellele vastab. Ja küsimus ise on niisugune: " kas minu jaoks on armastust, kas keegi armastab mind ka siis, kui varjust välja astun? /.../ Alati jääb võimalus, et keegi ei armasta, et sinu jaoks lihtsalt pole mitte kedagi. On vaid tühjus, milles su küsimus kaigub. See on inimese jaoks hukatus, sest ainult armastuses on elu elamist väärt. Ometi ei tea mitte keegi vastust ette, risk on ehtne ja tõeline.
Armastust ei õpi tundma, kui seda kunagi proovile ei pane. Keegi ei saa enne kuristikku hüppamist teada, kas keegi püüab ta kuristiku servalt kinni. Alles siis, kui inimene kukub, saab ta kogeda, et teda hoitakse.
