William Wordsworth

Kaks laulu: mere oma üks
ja teine sama vägev, mägede:
on kõlanud ju läbi aegade,
need sinu muusikana, Vabadus!

(Sonett “Thought of a Briton on the Subjugation of Switzerland”)

Kas vabadus või surm on meie osa,
kes kõneleme keelt, mis Shakespeare kõneles;
kel usk, moraal on samad, mis olid Miltonil.

(“Sonnets Dedicated to Liberty”)

Meil, poeetidel noorus rõõmus,
siiski lõpp — meeleheide ja hullus.

(“The Leech-Gatherer, or Resolution and Independence”)

Luule on tugevate tunnete iseeneslik tulv; vaikne meenutus on selle läte: meenutatav tunne küpseb mõtteis seni, kuni hingerahu viimaks kaob ning tekib uus, algselt mõtteaineiks olnud tundele sarnane tunne, mis vallutab meeled.

(“Lyrical Ballads”, eessõna, 1800)