John Milton

Raamatud pole surnud asjad, nad kannavad endas autori hingega võrdset elujõudu ja energiat; looja ainulaadne vaimsus ja mõjuvõim säilivad tema loomingus nagu arstirohi pudelis.

(“Areopagitica”, 1644)

Riim pole midagi niisugust, milleta poeem või luuletus ei saaks hakkama, ka pole see suurem asi kaunistus. Pigem võiks seda nimetada barbaarse ajastu leiutiseks, mille abil panna viletsad read paremini lonkama.

(“The Verse”. Eessõna teosele “Kadunud paradiis”, 1668)

Nii mahendan ma õiglust
halastusega, just nagu enamik,
nad rahul täiesti ja sina õnnelik.

(“Kadunud paradiis”, 1667)

Inimese esimene patt,
vili keelatud puult, selle surmav maitse
tõi maailma surma ja kõik muud hädad.

(“Kadunud paradiis”, 1667)

Põgenesin, hüüdes Surma;
värisedes selle võika Nime kõlast, ohkasin.

(“Kadunud paradiis”, 1667)