saksa luuletaja ja näitekirjanik
Igaüks tahab olla keegi. Mitte keegi ei taha kasvada.
Kõik on lihtsam kui sa arvad ja samal ajal keerukam kui sa ette suudad kujutada.
Ei jumal ma — kui väga see mind vaevab!Ma ainult tõuk, kes põrmus rada kaevab.On põrm ta kodu, põrm on toiduks tal,ja põrmu sureb ta teekäija talla all.
(“Faust”, 1808-1832)
Kui elu nautimas mind näed,siis võitnud on su võluväed.
Kui leiadki armu Looja silmas,sa neetud oled siin maailmas.
Mis kasutu, on koormaks eluretkel;vaid see on kasulik mis loodud nüüdsel hetkel.
Üks ainult tung on tuttav sul,teist ära iial põue lase!Kaks hinge asuvad, ah, rinnas mul,ja kahele on kitsas ainus ase.
Nüüd maa ja mets on vajund unneja kogu ilm on vaikust täis.Meid valdab püha hirmutunne,me parem mina ärkab meis.
...ja painav minule on olemise sund.Ma vihkan elu, ihkan hauaund.
Ainult see väärib vabadust ja elu, kes nende eest peab iga päev võitlema.
Mida kättesaamatum on kunstiteos intellektile, seda tähendusrikkam see on.
Loodus ei tunnista peatumisi oma igaveses liikumises ja karistab igasugust tegevusetust.
