Jerome Klapka Jerome

Meie, mehed ja naised, oleme päikese lapsed. Me armastame valgust ja elu. Just sellepärast koguneme linnadesse ja külad jäävad aastattega järjest inimtühjemaks. Päeval, kui päike paistab ja Loodus me ümber on täis sagimist ja askeldamist, on lagedad mäeseljandikud ja paksud metsad meile täiesti meelepärased; kuid öösel kui emake maa on uinunud ning meie oleme veel ärkvel — oh, siis näib maailm nii üksildasena, ning meil hakkab hirm nagu lastel tühjas majas. Siis me istume ja nutame, unistame laternatest, valgustatud tänavatest ja igatseme inimese häälekõla ning inimelu ärevate pulsilöökide järele.

(“Kolm meest paadis”, 1889)

Tõepoolest, mulle näib alati, et ma teen rohkem tööd kui vaja. Asi ei ole selles, et mul oleks midagi töötegemise vastu, sugugi mitte; mulle meeldib töö; see vaimustab mind. Ma võin istuda ja vaadata seda tundide kaupa. Mulle meeldib enda ümber tööd koguda: paljas mõte, et võiksin sellest lahti saada, murrab mu südame. Mind on võimatu tööga üle koormata. Ma kogun seda enda ümber lausa kirglikult: mu kabinet on tööd nii täis, et seal on vaevalt ruumi astumiseks. Pean varsti majale ühe tiiva juurde ehitama.

(“Kolm meest paadis”, 1889)

Üritasin ennast läbi vaadata. Katsusin pulssi. Algul ei tundnud ma seda üldse. Siis järsku näis ta tööle hakkavat. Võtsin kella ja lugesin lööke. Sain 147 lööki minutis. Püüdsin südant leida. Ei leidnud. See oli lakanud tuksumast.

(“Kolm meest paadis”, 1889)

Inimene, viska see koli üle parda! Olgu su elupaat kerge ja sisaldagu ainult seda, mida sa vajad: lihtsat kodu ja lihtsaid rõõme, üht või kaht sõpra, kes tõesti seda nime väärivad, kedagi, keda armastada, ja kedagi, kes sind armastaks, kassi, koera ja üht või kaht piipu, küllalt toitu ja küllalt rõivaid, ja joodavat veidi rohkem kui küllalt, sest janu on ohtlik nähtus.

(“Kolm meest paadis”, 1889)

Tõepoolest, kõige rohkem ärritun ma siis, kui mina teen tööd ja teised niisama istuvad.

(“Kolm meest paadis”, 1889)

Ja George naeris oma lollakat naeru — ärritavat, mõttetut ja totakat.

(“Kolm meest paadis”, 1889)