James Joyce

Tulutu ja kibe, lõpuks, oli oma kiretule kindlusele vastu väita, et armastuskäsk ei palu armastada ligimest nagu iseennast mitte niivõrd sama suure ja innuka kui just sama laadi armastusega, nagu me iseennastki armastame.

(“Kunstniku noorpõlveportree”, 1916)

See rahvas ja maa ja elu on mu loonud, ütles ta. Ma tahan väljendada end sellisena, nagu ma olen.

(“Kunstniku noorpõlveportree”, 1916)

Kaastunne on emotsioon, mis tarretab teadvuse kõige juures, mis on inimkannatustes tõsist ja püsivat, ning seob seda kannatava inimesega. Hirm on emotsioon, mis tarretab teadvuse kõige juures, mis on inimkannatustes tõsist ja püsivat, ning seob seda varjatud põhjusega.

(“Kunstniku noorpõlveportree”, 1916)

Ja pea palun meeles, et kuigi ma sõin korra lehmakooki, imetlen ma ainuüksi ilu.

(“Kunstniku noorpõlveportree”, 1916)

Ilu hoomame kujutlusvõimega, mida vaigistavad kõige rahuldavamad tajutavussuhted. Esimene samm tõe poole on mõista intellekti enda raame ja haaret, käsitada intellektsiooniakti ennast.

(“Kunstniku noorpõlveportree”, 1916)

Kunst jaotub paratamatult kolmeks üksteisele järgnevaks vormiks. Need on: lüüriline vorm — vorm, kus kunstnik esitab kujundi vahetus suhtes iseenda ja teistega; eepiline vorm — vorm, kus ta esitab kujundi kaudses suhtes iseenda ja teistega; dramaatiline vorm — vorm, kus ta esitab kujundi vahetus suhtes teistega.

(“Kunstniku noorpõlveportree”, 1916)