Erich Maria Remarque

Valgus ei armasta neid, neid puust hingi, sellepärast unustab ta nad ära ja laseb neil kaua elada.

(“Triumfikaar”, 1946)

See, mis meid kord varem koos hoidis, on nüüd purustatud. Tänapäeval oleme laiali pillatud nagu klaaspärlid katkenud niidi otsast. Midagi pole enam kindlat.

(“Triumfikaar”, 1946)

Imelik, et saab surra, kui armastad.

(“Triumfikaar”, 1946)

Kahju pole kaugeltki nii traagiline sõna kui arvatakse. Lootus on aga hoopis traagilisem sõna kui arvatakse.

(“Taeval ei ole soosikuid”, 1961)

Kummaline, kui kerge on lahkuda sellest, mille kohta sa veel eile arvasid, et ei suuda seda ealeski maha jätta.

(“Aeg antud elada, aeg antud surra”, 1954)

Lihtne, kui sa seda suudad.

(“Aeg antud elada, aeg antud surra”, 1954)