Artur Alliksaar

Aknad on piilumiseks.
                     Ellu.
Uksed on lahkumiseks.
                     Surma. [—]

Raba jalust millega tahad, ainult ära väida,
et elu on minek piki pimedaid, kõledaid
                     koridore, kuhugile jõudmata.
                                         Mul ei ole jõudu seda uskuda...

(Luuletus “Morbiidseid maastikke”)

Valu on valitute privileeg.
Kurbus kuulub puhtaimate psüühiliste pingete valdkonda.
Kannatus on kõrgema kategooria kangelastegu.

(Luuletus “Morbiidseid maastikke”)

Tragöödiad toidavad rahva eneseteadvust.

Et väiksed sõnad säiliksid, on vaja toredat marmorit.
Suuri sõnu säilitab õhkki.

(Luuletus “Et südamed sünniksid uuesti, metalline taevas taustaks”, 1968)