prantsuse kirjanik; Nobeli kirjandusauhinna laureaat 1947
Me ei tunne oma õnne tihtilugu vaid seetõttu ära, et ta ilmutab end teistsugusel kujul, kui olime oodanud.
(“Surra, et elada”)
Kõik asjad kuuluvad sellele, kes oskab neist rõõmu tunda.
Kui puudub julgus rannik silmist kaotada, siis uusi maailmajagusi ei avasta.
Meie siiraimad teod on kõige vähem kaalutletud.
Mõnigi asi paistab senikaua võimatu, kuni sa seda proovinud ei ole.
Vähe sellest, et ma armastan seda, mis on; ma pean seda ka kõigist võimalustest parimaks.
Kulus hulk aega, kuni ma aru sain, et tavaliselt räägib inimene endast vaid seetõttu, et tal on piinav vajadus südant kergendada, ega vaevu muretsema, kas kõrvapaar, millele ta end usaldab, on tõepoolest võimeline teda mõistma.
Liiderdaja suurim nauding on tõmmata ka teised kõlvatusse kaasa.
Kunst on Jumala ja kunstniku koostöö. Mida vähem osaleb selles kunstnik, seda parem.
(“Maise matka poolel teel”, 1996)
Kahtlemata suudavad vaid need end otsustavalt maksma panna, keda nende sünnipära tõukab kindlalt ühes suunas. Neist aga, kes on ristumise saadused ja kelles elavad kõrvuti vastakad nõudmised, mis üksteist neutraliseerides järjest tugevnevad, saavad kriitikud ja kunstnikud.
Sümpaatia võib üles äratada nii mõnegi suikuva võime.
Kõige sügavamad pärilikud jooned näitavad end alles vanemas eas.
