André Gide

Kulus hulk aega, kuni ma aru sain, et tavaliselt räägib inimene endast vaid seetõttu, et tal on piinav vajadus südant kergendada, ega vaevu muretsema, kas kõrvapaar, millele ta end usaldab, on tõepoolest võimeline teda mõistma.

(“Surra, et elada”)

Kui kalliks tõde ka ei peeta, on memuaarid ikka vaid pooltõde: kõik on alati keerulisem, kui seda kujutatakse. Võib-olla jõuabki romaan tõele lähemale.

(“Surra, et elada”)

Igas araablases, nii vaene kui ta ka poleks, on peidus Aladdin, kes on valmis iga hetk välja kooruma; saatusel pruugib teda õrnalt puudutada – ja ongi kuningas valmis.

(“Surra, et elada”)

Kunst on Jumala ja kunstniku koostöö. Mida vähem osaleb selles kunstnik, seda parem.

(“Maise matka poolel teel”, 1996)