Siin puhkab rahus, kivi, nimeta,
üks ilus, rikas, kuulus daam.
Kõik armastus ja austus tähtsuseta
on nüüd, mil tema nimegi ei teata.
Jääb peotäis tolmu meist kord järele,
ükskõik kui kõrgest soost me oleme.
(“Elegy to the Memory of an Unfortunate Lady”, 1717)