alžeeria-prantsuse kirjanik ja filosoof, Katku autor
On muidugi selge, et näitlejat, kelle mängu ma olen sada korda näinud, ei tunne ma sellegipoolest kuigivõrd. Aga kui ma võtan kokku kõik kangelased, keda ta on kehastanud, ja kui ma ütlen, et pärast sajandat osatäitmist tunnen ma teda veidi rohkem, siis on selles kindlasti omajagu tõtt.
(“Sisyphose müüt”, 1942)
Näitlejale kui absurdiinimesele on enneaegne surm asendamatu kaotus. Miski ei korva nägude ja sajandite summat, mis tal jääb läbi käimata.
Aga võibolla ei seisnegi suure kunstiteose tähtsus mitte niivõrd temas endas kui katsumuses, mida ta inimesele peale paneb, ja tema läbi avanevas võimaluses viirastusest võitu saada ja sammu võrra oma alasti inimlikule realiteedile läheneda.
