Oscar Wilde

Kui keegi on armunud, siis alustab ta ikka iseenda petmisega ja lõpetab alati teiste petmisega. Seda nimetabki maailm romantikaks.

(“Dorian Gray portree”, 1891)

Enesesüüdistus on ikka mingil määral uhkeldamine. End ise hukka mõistes tunneme, et kellelgi teisel pole enam õigust seda teha.

(“Dorian Gray portree”, 1891)

Kui naine uuesti abiellub, siis sellepärast, et ta oma eelmist meest põlgas. Kui mees uuesti abiellub, siis sellepärast, et ta oma eelmist naist jumaldas. Naised katsuvad õnne, mehed panevad selle kaalule.

(“Dorian Gray portree”, 1891)

Teadmine on saatuslik. Just teadmatus on see, mis meid võlub. Udu muudab asjad imeliseks.
Nii võib teelt eksida.
Kõik teed lõpevad ühes ja samas punktis.
Kus nimelt?
Purunenud illusioonide juures.

(“Dorian Gray portree”, 1891)

Liikumine — see silmaga nähtavate kunstide alatine komistuskivi — leiab tõelist kajastamist üksnes kirjanduses. Vaid kirjandus on võimeline edasi andma keha väledust ja hinges pulbitsevat mässu.

(“Intentions: The Critic as Artist”, 1891)

Reisidel kannan alati kaasas päevikut. Rongis on ju nii mõnus midagi sensatsioonilist lugeda.

(“Kui tähtis on olla tõsine”, 1895)