Karl Ristikivi

Ideaalne on see, mida tegelikult pole.
Ilma loodusteaduseta ei saa kunagi mõista filosoofiat, ideaalset ilma reaalseta.
Ideaalne on selleks, et selle poole püüda, on eesmärk. Ja ideaalne riik on eesmärk, mille poole maksab püüelda..

(“Rohtaed”, lk. 101, 1942)

Mida hilisem aeg, seda enam häbeneme oma teadmatust.

(“Hingede öö”, 1953)

Võhiku arvamine on igale kunstnikule haavav, olgu see siis laitus või kiitus.

(“Hingede öö”, 1953)

Pimedus on kõigile ühteviisi arusaadav. Valges ei taha keegi midagi näha, aga pimeduse saladust tahavad kõik välja uurida.

(“Hingede öö”, 1953)

Mida me näeme, oleneb peaaegu samal määral meie silmadest kui fantaasiapildid sellest objektiivist, millega on varustatud meie vaimu camera obscura.

(“Hingede öö”, 1953)

Igaüks, kel midagi on, tahab sellest ise rääkida. Ainult see, kel endal midagi ei ole, kellel pole, millest rääkida, võib teisi kuulata.

(“Hingede öö”, 1953)