Karl Ristikivi

Ainult see ja mälestused, mis on olnud ilusat, mida istutame oma aeda nagu lilli ja mida kastame hoolikalt, et oleks meil selle haua kohal, kus puhkab minevik, vähemalt üks õitsev peenar.

(“Rohtaed”, lk. 92, 1942)

Igaüks, kel midagi on, tahab sellest ise rääkida. Ainult see, kel endal midagi ei ole, kellel pole, millest rääkida, võib teisi kuulata.

(“Hingede öö”, 1953)

Miks pealegi ei võinud see kauge poolmuinasjutuline maa saada talle armsaks nagu isamaa, kui ta tõeline isamaa oli nii hall ja rõõmuta, et teda ei näinudki?

(“Rohtaed”, lk. 34, 1942)

Mispärast peavad riike valitsema röövlid ja puupead, mitte aga filosoofid? ... Ei, valitsema peaksid tõesti targad ja kohenud mehed, kes selleks on juba algusest pealt ära valitud ja ette valmistatud.

(“Rohtaed”, lk. 101, 1942)

Ka kutsumata külaline on ikkagi külaline.

(“Hingede öö”, 1953)

Seal seisis mu vana sõber politseinik ja naeratas kõigi oma kolmekümne kahe filmitähe hambaga.

(“Hingede öö”, 1953)