eesti kirjanik
Mis oli siin õieti häbeneda – ka suured mehed olid kindlasti oma nooruses armastanud! See oligi armastus, mis tiivustas mehi suurtele tegudele ja tegi nad veel õilsamaks, kui nad juba loomuldasa olid.
(“Rohtaed”, lk. 40, 1942)
Jah, kui kuuleks veel kordki seda mängu, mida ta sel ajal ei osanud küllalt hinnata, küllalt enesesse neelata, nagu me kunagi ei oska õiget õnne siis taibata ega haarata, kui ta meie oma õues viibib!
(“Rohtaed”, lk. 63, 1942)
Ma olen näinud inimesi, kes oma põldu ja heinamaad harisid, kel oli raha pangas ja aidad vilja täis, aga kes elasid suitsutares ja maja ümber kasvasid ainult nõgesed. Mis rõõm oli neil üldse oma elust?
(“Rohtaed”, lk. 95, 1942)
On pikapeale raske olla uudishimulik ainult meeltega ja mitte mõistusega.
(“Hingede öö”, 1953)
Mis muud võis see tähendada, kui seda, et sageli on väga vähe tarvis, et meid aidata, aga et me ise oleme nagu pimedusega löödud. Mis ime siis, et teised meie meeleheitest aru ei saa.
(“Rooma päevik”, 1976)
Teiste autus ei õigusta veel meie üleastumisi.
(“Rohtaed”, lk. 72, 1942)
Võhiku arvamine on igale kunstnikule haavav, olgu see siis laitus või kiitus.
Pimedus on kõigile ühteviisi arusaadav. Valges ei taha keegi midagi näha, aga pimeduse saladust tahavad kõik välja uurida.
Ka sõnad on teinekord nagu mingi meloodia, me tunneme nad ära, aga me ei mõista neile mingit nime anda, kuni kõik, mis sellega ühenduses ei ole meile täiesti selgeks saanud.
Miks mitte — ka kerjus ei teeni teisi, vaid laseb ennast teenida. Nii et tegelikult pole olulist vahet aadlimehe ja kerjuse vahel.
...kuid pikapeale tundus, nagu muutuks ka headus koormaks, ja kui mitte teisiti, siis koormas see mingi süütundega, et kunagi ei saa olla teise headuse vääriline, et kunagi ei jõua samaga tasuda ega isegi mitte küllaldaselt tänulik olla.
(“Rohtaed”, lk. 24, 1942)
Kuid ongi vahest parem nii, kui inimesed mõnikord ka üksteisest mööda räägivad ja sellega kumbki oma hingerahu alal hoiavad.
(“Rohtaed”, lk. 50, 1942)
