Karl Ristikivi

Mis oli siin õieti häbeneda – ka suured mehed olid kindlasti oma nooruses armastanud! See oligi armastus, mis tiivustas mehi suurtele tegudele ja tegi nad veel õilsamaks, kui nad juba loomuldasa olid.

(“Rohtaed”, lk. 40, 1942)

Jah, kui kuuleks veel kordki seda mängu, mida ta sel ajal ei osanud küllalt hinnata, küllalt enesesse neelata, nagu me kunagi ei oska õiget õnne siis taibata ega haarata, kui ta meie oma õues viibib!

(“Rohtaed”, lk. 63, 1942)

...Mispärast ta ise pooliti ja ta poeg täiesti halvale teele on läinud, nagu pojad ikka seda täielikult teevad, mida isad ainult poolikult.

(“Rohtaed”, lk. 81, 1942)

...puudus see, mis noort inimest kõige rohkem vormiks – teiste omavanuste seltsimehelik kamp. See võis olla halb ja ebameeldiv taluda, kuid sel oli ka oma hea külg – Juulius Kilimit säilitas vähemalt oma parema osa – oma põhimõtted.

(“Rohtaed”, lk. 84, 1942)

Ainult see ja mälestused, mis on olnud ilusat, mida istutame oma aeda nagu lilli ja mida kastame hoolikalt, et oleks meil selle haua kohal, kus puhkab minevik, vähemalt üks õitsev peenar.

(“Rohtaed”, lk. 92, 1942)

Mispärast peavad riike valitsema röövlid ja puupead, mitte aga filosoofid? ... Ei, valitsema peaksid tõesti targad ja kohenud mehed, kes selleks on juba algusest pealt ära valitud ja ette valmistatud.

(“Rohtaed”, lk. 101, 1942)