inglise kirjanik
Vägivald ei ole kunagi viinud mõistmisele.
(“Prantsuse leitnandi tüdruk”, 1969)
Nagu kõik inimesed, kes oma ametis päris õiget mõõtu välja ei anna, ülehindas isa näivust ja tühiseid igapäevaseid üksikasju; intellekti asenduseks oli ta endale varunud suurtäheliste võtmesõnade arsenali, kuhu näiteks kuulusid Distsipliin, Traditsioon ja Vastutustunne. Kui ma vahel julgesin talle vastu vaielda — ja seda juhtus väga harva —, siis kahmas ta jalamaid mõne seesuguse nõiasõna ja virutas mulle sellega pähe, nagu ta ka oma alluvaid taltsudades samasugustel asjaoludel kahtlemata tegi.
(“Maag”, 1965)
Eks ole luuletaja ja seda enam veel küüniku kõlbeline kohus olla kõlvatu?
Saksamaad ei ole võimalik tunda. Teda võib ainult taluda.
Teie välise viisakuse taga on seda väga selgesti tunda. Te olete nagu okassiga. Kui see loom okkad püsti ajab, ei saa ta süüa. Kui te ei saa süüa, jääte nälga. Ja kui teie keha sureb, surevad koos sellega ka teie okkad.
Kohusetunne pole enamasti mitte midagi muud kui teeseldud veendumus, et tühistel asjadel on oluline tähtsus.
Märkamine ei ole valiku küsimus.
Kui põrgu on olemas, siis niisugune ta on. Ei leeke ega harke. Vaid paik, kus tervele mõistusele vähematki võimalust ei anta.
Oxfordis õpetati meile, et sõnul seletamatut ei saa tõenäoliselt ka mingil muul moel seletada.
Mitte kõiki inimvõimeid pole vaja avastada; mõningaid on vaja taasavastada.
Asi on nimelt selles, et müsteeriumis peitub energia. See süstib energiat igaühesse, kes püüab lahendust leida. Kui te teete müsteeriumi saladuse avalikuks, siis sellega te röövite teistelt otsijatelt olulise energiaallika.
Tuleb ette olukordi, kus lohutus üksnes ohustab aegade vältel kujunenud tasakaalu.