inglise kirjanik
Elu on igavene ootus, et sulle antaks aina rohkem, seda ihkab kõige labasem vürtspoodnik, kõige peenetundelisem müstik.
(“Maag”, 1965)
Tuleb ette olukordi, kus lohutus üksnes ohustab aegade vältel kujunenud tasakaalu.
Ükskord palju hiljem ma mõistsin, miks mõned mehed, näiteks võidusõitjad ja teised nendetaolised muutuvad kiiruse narkomaanideks. Meie hulgas on inimesi, kes eales ei näe surma enda ees, vaid alati ainult selja taga: see varitseb igas peatumise ja järelemõtlemise hetkes.
Inimeste meeldivus on illusioon, millega me peame leppima, kui tahame ühiskonnas elada.
Iga õige teadus on kunst. Ja igasugune hea kunst on teadus.
Mehed armastavad sõda, sest see lubab neil näidata, et nad ajavad tõsist asja. Nad nimelt arvavad, et kui mitte muidu, siis vähemalt sõja ajal ei tohi naised nende üle naerda. Sõjas võivad nad naise tahteta objekti staatusse alandada. Selles seisnebki põhiline sugudevaheline erinevus. Mehed näevad objekte, naised näevad objektidevahelisi suhteid. Kaaluvad, kas objektid vajavad teineteist, armastavad teineteist, sobivad teineteisega. See on üks eriline tundedimensioon, mis meil meestel puudub, ja mille tõttu sõda on iga tõelise naise silmis tülgastav — ja absurdne. Tahate, ma ütlen teile, mis sõda on? Sõda on psühhoos, mida põhjustab võimetus näha suhteid. Meie suhteid ligimestega. Meie suhteid majanduslike ja ajalooliste oludega. Ja eelkõige meie suhteid olematusega. Surmaga.
Üks meie ajastu suurimaid eksitusi on arvamus, et natsid tulid võimule, sest nad lõid kaosesse korra. Tõde on täpselt vastupidine — nad saavutasid edu, sest nad asendasid korra kaosega. Nad käristasid puruks kümme käsku, nad eitasid superego, ja nii edasi samas vaimus. Nad ütlesid: “Te võite vähemust taga kiusata, te võite tappa, te võite piinata, te võite paarituda ja paljuneda ilma armastuseta”. Nad andsid inimkonnale loa kõigile suurtele kiusatustele järele anda. Tõde pole olemas. Kõik on lubatud.
Saksa keel on surma suhtes seesama mis ladina keel usulise rituaali suhtes — ülimalt asjakohane.
Teie olete inimene, kes ei mõista, mis vabadus on. Ja mis peaasi, mida paremini te seda mõistate, seda vähem teil seda on.
Iga surm esitab ellujäänuile ränga süüdistuse kuriteole kaasaaitamises; iga surm on isemoodi, selle süü kustutamatu, selle kurbus surematu; heledaist juustest käevõru ümber luu.
Ilu on lihtsalt midagi niisugust, mis käib hinna sisse. See on nagu paber, millesse pakitakse kingitus, mitte kingitus ise.
Sa avastad, et meie oleme kah inimesed. See ehmatab sul pasa lahti.
