John Fowles

Lahing oli lõppenud. Kaotasime langenutena umbes kolmteist tuhat meest. Kolmteist tuhat mõistust, mälu, armastust, tunnetust, kolmteist tuhat maailma, universumit — sest inimmõtte universum on suurem kui universum ise —, ja kõik üksnes selleks, et vallata mõnisada jardi tarbetut pori.

(“Maag”, 1965)

Igaüks meist on saar. Kui see poleks nii, läheksime jalamaid hulluks. Neid saari ühendavad laeva- ja lennuliinid, telefon, raadio — mis iganes. Aga nad jäävad siiski saarteks. Saarteks, mis võivad merepõhja vajuda, igaveseks kaduda.

(“Maag”, 1965)

Armastus on kahe inimese vaheline müsteerium, mitte nende samastumine.

(“Maag”, 1965)

Minu arvates võime vist päris üksmeelselt väita, et kui Jumal, olgu ta kes tahes, lõi kogu universumi ainult selleks, et meile teoloogia õppetundi anda, siis pidi tal nii huumorimeelest kui fantaasiast kõvasti puudu jääma.

(“Maag”, 1965)

Intelligentsust on õieti kolm sorti: mõni inimene on sedavõrd intelligentne, et kui teda väga intelligentseks nimetatakse, käsitab ta seda kui loomulikku ja ilmset tõsiasja; teine on piisavalt intelligentne taipamaks, et teda ei iseloomustata, vaid lihtsalt meelitatakse; kolmas aga on sedavõrd piiratud, et ta usub mida tahes.

(“Maag”, 1965)

Asi on nimelt selles, et müsteeriumis peitub energia. See süstib energiat igaühesse, kes püüab lahendust leida. Kui te teete müsteeriumi saladuse avalikuks, siis sellega te röövite teistelt otsijatelt olulise energiaallika.

(“Maag”, 1965)