juudi päritolu saksa füüsik
Kõlbelisi aksioome avastatakse ja testitakse sarnaselt teaduse aksioomidega. Tõde on see, mis peab vastu kogemuse proovile.
(“Out of My Later Years”, 1950)
Muidugi oli see vale, mida te mu religioossete veendumuste kohta lugesite, vale, mida süstemaatiliselt korrutatakse. Ma ei usu isikulisse jumalasse ja ma pole seda kunagi eitanud, vaid hoopis selgelt väljendanud. Kui minust ongi midagi, mida võiks nimetada religioossuseks, siis on see mu piiritu imetlus maailma ülesehitusse niivõrd, kuivõrd teadus seda avada suudab.
(“The Human Side”, 1981)
Mida kaugemale liigub inimkonna vaimne evolutsioon, seda ilmsemana tundub mulle, et tee tõelise religioossuse juurde ei lähe mitte eluhirmu, surmahirmu või pimeduse usu kaudu, vaid läbi püüdluse ratsionaalse teadmise poole.
Suurepärase inimese moraalsed omadused on tema põlvkonna ja ajaloolise protsessi jaoks suurema tähtsusega kui puhtalt intellektuaalsed saavutused. Need viimased sõltuvad ise hinge suurusest, suurusest, mis tavaliselt jääb tundmatuks.
Ainus, mis segab õppimist, on haridus.
Iga päev tuletan ma endale sadu kordi meelde, et mu vaimne ja füüsiline elu sõltub teiste, nii elavate kui surnute, tööst. Ma pean pingutama, et anda omalt poolt sama palju, kui olen ise siiani saanud ja jätkuvalt saan.
Ma tunnen end kõige elavaga niivõrd solidaarsena, et mulle on ükskõik, kus algab ja lõpeb ükskõik.
Meie matemaatilised raskused ei sega Jumalat. Ta integreerub empiiriliselt.
Minevik, olevik ja tulevik on ainult illusioonid, kuigi väga visalt püsivad.
Kõige tugevam jõud universumis on liitintress.
Natsionalism on lastehaigus, inimkonna leetrid.
Kahjuks ei suuda ma ette kujutada Jumalat, kes tasustab ja karistab omaenda loomingut ning kelle põhimõtted on sügavalt inimlikud — Jumalat, kes on ise inimliku nõrkuse peegeldus. Samuti keeldun uskumast, justkui suudaks inimene jätkata oma eksistensi ka pärast füüsilise keha surma, mis sest, et nõrgemad meie seast armastavad oma rumalas egoismis seda mõtet tõesena hellitada.
(Ajalehes “The New York Times”, 19. aprill 1955)