Pythagoras (580 eKr-500 eKr)
vanakreeka filosoof ja matemaatik
Valige endale esmalt täiuslik eluideaal ja küll siis juba harjumus teeb teie elu täiuslikuks.
Michelangelo (1475-1564)
itaalia kujur, maalikunstnik, arhitekt ja luuletaja
Selle maailma tõotused on vaid petlikud viirastused. Kuid usaldada iseenda mina ja see välja kujundada millekski väärikaks ning väärtuslikuks on kõige parem ja ühtlasi ka kõige kindlam tegutsemisviis.
Ludwig Andreas von Feuerbach (1804-1872)
saksa filosoof
Kes elab kõrgetele ideaalidele, peab unustama mõtlemise iseendale.
Rabindranath Tagore (1861-1941)
India kirjanik, helilooja, filosoof, kultuuri- ja rahvustegelane
Inimese tõelised kaitsjad on tema ideaalid, mis seostuvad tihedalt tema eluga ja kasvavad koos temaga.
Baruch või Benedict de Spinoza (1632-1677)
hollandi filosoof
Kui me hindame õigesti oma jõudu ja võimeid, siis näeme selgelt, mida peame tegema oma eesmärgi saavutamiseks. Teisest küljest aga, teades oma puudusi ja jõuetust, mõistame, mida peame vältima.
Aristoteles (384 eKr-322 eKr)
kreeka filosoof
Hüvang sõltub kahe tingimuse silmaspidamisest: õige lõppeesmärgi ülesseadmine ja vastavate vahendite leidmine, mis viivad lõppeesmärgile.
Johann Wolfgang von Goethe (1749-1832)
saksa luuletaja ja näitekirjanik
Ainult see väärib vabadust ja elu, kes nende eest peab iga päev võitlema.
Wilhelm von Humboldt (1767-1835)
saksa filosoof, kunstiteoreetik ja keeleteadlane
Ilma võitluse ja kannatusteta pole ühtki inimelu.
Jaapani vanasõna
Kui sa tahad elus edasi jõuda, siis aita kõigepealt teisi.
Henry James (1843-1916)
ameerika päritolu inglise kirjanik
Kunst on see, mis loob elu, loob huvi, loob tähtsuse, et me nende üle mõtiskleksime ja neid rakendaksime, ning ma ei tea midagi, mis võiks selle protsessi ilu ja jõudu asendada.
(Kirjast H. G. Wellsile, 1906)
Vladimir Nabokov (1899-1977)
vene päritolu ameerika kirjanik ja kriitik
Kujutasin Lolitat ette ihualasti, ainult üks sokk jalas ja nägus käevõru randme ümber, ristseliti voodis, kuhu ta mu armurohu mõjul oli varisenud, sametist juuksepael ikka veel käes; meepruun rind, kuhu napp supelkostüüm oli jätnud oma negatiivjälje, valeva vöödi, näitas mulle kahvatuid nibusid; ümaral häbemekingul kasvavad karvaudemed läikisid roosa lambivalguse käes.
(“Lolita ”, 1955)
Kummaline küll, et kompimine, mis on inimesele võrratult tähtsusetum kui nägemine, muutub kriitilistel momentidel meie peamiseks, kui mitte ainsaks tõeluse tajumisvahendiks.